Enne teist ilmasõda ei peetud paljuks harida koolilapsi samm sammu haaval lihtsamaid parandustöid tegema. Tänapäeva Eestis on paljud asjad keerulisemad. Enam ei putitata nädalavahetustel garaažides autosid ega koguta sahtlisse lappe püksipõlvede sama tooniga paikamiseks, ehkki mõlemal traditsioonil leidub veel üksikuid järgijaid.

Mul on eredalt meeles, kui esimest korda Stockholmis Põhjamaade muuseumis nägin vitriinis kuninga särki, mida oli ohtralt nõelutud. Kaenla all, küünarnukkidel ja isegi kõhul oli kulunud või rebenenud kohti mitu korda parandatud. Ma ei üllatunud mitte selle üle, et Põhjamaade rikkaim oli oma särgiga sedavõrd säästlik olnud.

Sain sellel 1989. aasta hommikutunnil aru, et ühes asjas oli nõukogude ajupesu minuga siiski edukas olnud – ma olin ekslikult arvanud, et rikkad inimesed on ülemäära edevad ja üldsegi mitte praktilised. Tegelikult sai isegi kuningas aru, et särgi tegemine on hulk tööd ja vaeva ning mõistlik inimene kannab seda sestap senikaua, kuni särgikaelus väljapoole veel viisakas välja näeb. 

Jõukad inimesed teavad, et rikkus ei tule laristamisest, vaid arukast majandamisest. Asjade parandamisega on viimasel ajal juhtunud imelikud lood. Kõigepealt võeti asjade parandamise õpetus välja kooliprogrammist. Iga kord, kui mul on parandamiseks nippe vaja, võtan riiulist sõjaeelse kooliõpiku. Ja jutt ei käi mitte Ukraina sõjast, vaid teisest ilmasõjast. 

Enne seda sõda ei peetud paljuks koolilapsi harida samm sammu haaval lihtsamaid parandustöid tegema. Tänapäeva Eestis on paljud asjad keerulisemad. Enam ei putitata nädalavahetustel garaažides autosid ega koguta sahtlisse lappe püksipõlvede sama tooniga paikamiseks, ehkki mõlemal traditsioonil leidub veel üksikuid järgijaid. 

Tegelikult sai isegi kuningas aru, et särgi tegemine on hulk tööd ja vaeva ning mõistlik inimene kannab seda sestap senikaua, kuni särgikaelus väljapoole veel viisakas välja näeb. 

Uue auto omanikule öeldakse, et isegi õli vahetamiseks tuleks pöörduda teenindusse, kus on mitu aastat elektroonikat õppinud asjatundjad. Parandamisest on tekkinud kuvand kui mingist eriti keerulisest ja salapärasest toimingust. Oma osa on selle kuvandi loomisel kindlasti olnud ka tootjate kasumiahnusel. Lihtsam ja suurema kasumimarginaaliga on müüa uut asja kui vanale varuosa. Kui tahta ise oma pesumasinat või nõudepesumasinat parandada, võib esimeseks takistuseks ollagi sobiva jublaka puudumine.  

Uue asja tootmine, olgu tegemist püksipaari või nõudepesumasinaga, on aga keskkonnale täiesti mõttetu koormus. Rootsi kuningakojast vitriini jõudnud särk oli 100% biolagunev. Tänapäeval on suur osa äravisatud asju aga muret tekitav prügi, mis ei lahku meie seast ka sajandite pärast. Looduse peale mõtlemine on olnud eesti rahva vaimne rikkus nii Rootsi kuninga all elades kui praegusel ajal. 

Üldjuhul loob vana asja parandamine ka rahakotti rikkust. Hiljuti parandasime oma kodus nõudepesumasinat – sellel oli katki läinud klapp, mis eriti säästlikul masinal suunab viimase pesukorra viimase loputusvee uue pesukorra esimeseks pesuveeks. Selle klapi asendamine on jõukohane igale inimesele, kes oskab kolme asja: esiteks sulgeda veekraani, teiseks nõudepesumasina mööbli vahelt välja tirida ja kolmandaks hoida käes kruvikeerajat. Klapi sai tellida varuosana 25 euro eest, mis on vähemalt 30 korda odavam kui uue nõudepesumasina ostmine. 

Isegi kui inimesel on nii palju raha, et ta võiks vana katkimineku korral kõik asjad uued osta, tasub Eesti ja maailma loodusrikkuste hoidmiseks parandamine alati jälle ausse tõsta. Keskkonda parandab see, kui anda noortele koolis edasi parandamise tarkused ja tootjate poolt tagada varuosad. Parandaja saab peale võimaluse juba olemasolevat asja pikalt edasi kasutada boonuseks hea enesetunde.