Spordi poliitilisusega seondub mul üks lapsepõlvemälestus. 1980. aasta suvi ja Pirital korraks müügile välgatanud näts, kilepakendis viilutatud vorst ning hetketi isegi banaanid.

Isegi laps sai aru, et see oli meid okupeeriva Venemaa propaganda, kontrast argipäevaga oli sedavõrd suur. Kui kohale sõitnud Moskva olümpiamängude purjeregati osalejatele taheti näidata, et okupeeritud aladel elatakse normaalset elu, siis kohalikele näidati propagandavõtteid.

Kõige enam kahju sündis potjomkinluse klassikast, näiteks vanalinna majade kiirkorras, ent see-eest täiesti sobimatu värviga ülevõõpamisest. Värvi alla kogunes niiskus, mis lubikrohvi paisutas ja järgnevatel aastatel tekkis Tallinna vanalinna tänavatele krohvitükkide sadu ja majad nägid välja, nagu oleks neil mingi raskekujuline nahatõbi kallal.

Nõukogude Venemaa oli tunginud kallale Afganistanile ning märkimisväärne osa demokraatlikke riike boikoteeris Moskva olümpiamänge, sealhulgas nende mängude purjeregatti Tallinnas. Lapsena sai selle üle ikka väga uhke oldud, sest selles boikotis oli meie jaoks lootust.

Ent nüüd, kus Venemaa on tunginud kallale Ukrainale ja teeb seal oma hävitustööd, on kõpsti kohale ilmunud ka sport-on-rahu ja sportlased-pole-ju-milleski-süüdi hüüatused. Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) ajab Pariisi olümpiamängudel Venemaa ja Valgevene sportlaste osalemise kohta mingit täiesti segast juttu.

Seevastu teatas mõni päev tagasi Venemaa maadlusliidu juht Mihhail Mamiashvili, et nemad on valmis Pariisi olümpiamängudele sõitma kohale kasvõi Vene tankidega. Ja ikka veel üritab ROK ajada mingit juttu olümpiaharta keelust segada poliitika olümpialiikumisega, ent samas on nad ise valmis korraldama poliitilist propagandaüritust Vene sportlaste putinimeelsuse legitimiseerimiseks.

Venemaal on just sellist propagandat hädasti tarvis, mis asetaks nende sotsiaalmeedias ja mujalgi Ukrainas sõjakuritegusid ja laste tapmist toetavad sportlased õigetena teiste kõrvale rivisse, rongkäigule ja pjedestaalile. Mamiashvili jutt tankidega Pariisi minemisest ei kukkunud kuu pealt alla, kuna paljud Vene sportlased ongi militaristid. 45 Venemaa olümpiamedalisti Tokio olümpiamängudel ja iga kolmas vene sportlane, kes Pekingis medali kaela sai, olid Vene sõjaväelased. Meenub Moskva olümpiamängude loosung „Oo sport, sa oled rahu!“

Selles propagandas ajab Venemaa taga veel ühte nende jaoks magusat hetke - sportlaste kui rahvusliku uhkuse ja venemaavastasuse kui rahvusliku uhkuse omavahel tülliajamist. Seda rõõmu ei saa agressorriigile lubada. Eesti, Läti ja Leedu ning Põhjamaade olümpiakomiteed on olnud ühemõtteliselt ukrainlaste poolel, ja prantslaste kui korraldajamaa suhtes pole me ju ka veel lõpuni lootust kaotanud.

Afganistanis sai Venemaa haledalt lüüa. Mingi osa oli selles kindlasti ka lääneriikide spordialasel kindlameelsusel. Kaotus Afganistanis, kus hukkus ka meie rahvuskaaslasi, mõrandas mõtteviisi Venemaast kui võitjariigist. Venemaa sportlaste eemalejätmine Pariisi olümpiamängudelt on sõnum, mis jõuab kohale ka neile venemaalastele, keda ükski muu infokild ei suuda kõnetada. Kui Vene sportlane ei ole teleekraanil, on see paljudele vene inimestele sõnumiks, et sõda ei ole rahu.