“Eesti jaoks on väärtuslik iga laps ja ühiskond peab võrdselt toetama nii esimeste, teiste kui kolmandate ja enamate laste sündimist. Kui aga esimesed lapsed ei sünni, ei sünni ka teised ega järgmised lapsed,” ütles Eesti 200 perepoliitika töörühma liige Liina Normet.
Tema sõnul on Eesti suurim väljakutse vananev ühiskond ning sellega kaasnev tööealise elanikkonna ning laste ja noorte osakaalu vähenemine. “Eesti loomulik iive on negatiivne, peredesse esimese ja teise lapse sündimiste arv on märgatavas languses ning kolmandate laste sündide arvu kasv on pidurdunud,” sõnas Normet.
Tema hinnangul ei tohi perepoliitika olla ainult raha jagamise poliitika, vaid eesmärgiks peab olema ka laste arengut toetava keskkonna loomine. See tähendab lasteaiakohtade, tugiteenuste, huvihariduse, mänguplatside ja tervikuna turvalise linnaruumi olemasolu.
Eesti 200 leiab, et perepoliitika on killustatud ning keskendunud liiga toetuste maksmisele, mis on küll vajalik, kuid ei anna peredele kindlustunnet, kuidas hakkama saada. Seepärast näeb Eesti 200 programm ette personaalse riigi põhimõtte, kus inimest toetatakse lisaks rahaliselt ka teenustega kogu tema elukaare jooksul.
“Igal inimesel ja perel on unikaalsed problemid ja hirmud. Riik peab andma eelkõige emadele kindlustunde, et nas saavad hakkama ka raskemates olukordades ning riik on isiklikult nende kõrval, et tekkinud probleeme isikupäraselt lahendada”.
Normet toob näiteks, et ühe ja kahe lapsega pered moodustavad 86% Eesti peredest, kuid toetuse vahe suurperedega on suur. Ühe lapsega peres on toetus 80 eurot, kahe lapsega peres 160 eurot, kolme lapsega peres aga 910 eurot kuus.
“Samas võib kahe lapsega üksikema oluliselt rohkem toetust vajada, kui heal järjel olevad suurpered,” lausus Normet. Eesti 200 eesmärk on, et aastaks 2050 sünnib Eestisse praegusest rohkem lapsi.