Me kõik teame väljendit, et kett on täpselt nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli. Sama põhimõte kehtib ka riigi puhul.

Eesti riik ei ole nii rikas, et toetada rikkaid, kuid ei ole ka nii vaene, et mitte aidata abivajajaid. Kuidas oleme jõudnud punkti, kus enam ei hoolita? Oleme unustanud ja tagaplaanile lükanud tähtsa osa oma riigist - kõige haavatavamad inimesed. Neid on meil palju: üksi elavad pensionärid, üksikvanemad, toimetulekupiiril elavad pered, puuetega lastega pered, krooniliselt haiged, pideva surve ja tagakiusu all elavad homoseksuaalid ning stressis inimesed. Teiste mahategemine ja solvamine on juba meie kultuuri lahutamatu osa.
Meie õnneindeks on alla igasugust arvestust. Viha tekitab viha, masendus omakorda masendust. Oleme surnud ringis, kust on ääretult keeruline välja rabeleda. Samas on abi igast väikesest sammust ning mõnele sihtrühmale võib see tähendada elumuutvat edasiminekut.

Eestis on ligikaudu 9000 peret, kus kasvab puudega laps. See tähendab, et umbes kolm protsenti elanikkonnast on selle teemaga lähisugulaste kaudu kokku puutunud. Suur osa nendest peredest on väga haavatavas seisus, kuna lisaks vaimsele raskusele on keeruline sobitada täisväärtuslikku töö- ja pereelu. Tööst loobumine tähendab nii sissetuleku kaotust perele kui ka maksmata jäänud makse riigile. Ometi oleks riik need pered justnagu unustanud. Toetusi tuleb ise tikutulega taga ajada ja puudulikud teadmised maksavad saamata jäänud toetuse näol valusalt kätte. Samas on needki võimalused minimaalsed - puudu on tugiisikutest, koduhooldusest, abivahenditest, rääkimata rahast.

See on valdkond, milles Eesti riik on täiesti läbi kukkunud. Kuidas ei hooli riik kõikidest lastest võrdselt? Iga laps peab olema prioriteet ja igal perel turvatunne seljataga seisva riigi näol. Värske statistika näitab, et üksikvanemad on üks suhtelise vaesuse põhirühmi. Uus pereseaduse muudatus lubab küll tõsta üksikvanema toetuse senise 19 pealt 80 eurole kuus, kuid ka sellega pole võimalik ligilähedaseltki inimväärset elu elada. Sageli on just pere juurest eemaldunud ja alimente mitte maksev lapsevanem see, kelle tõttu lapse tegelikul kasvatajal pole võimalik toetust saada.

Terve elu tööturul, aastakümneid makstud maksud, üles kasvatatud lapsed - need märksõnad ei tähenda riigile midagi. Pensionäre ei väärtustata ja nemadki elavad absoluutse vaesuse piiril. Noored ei suuda ilmselt mõistagi, kuidas on võimalik riikliku pensioniga ära elada, kui vaatame eluasemekulude tõusu, toidukulu ja üldist inflatsiooni. Pensionärid püüavad sageli leida viise, kuidas piskule lisa teenida. Lisaks on ohus nende vaimne tervis, kuna uuringute kohaselt on kõrges eas üksi elamine tervisele sama kahjulik kui suitsetamine.

Riigi toetuspoliitika jääb paljudele ekspertidele täiesti arusaamatuks. Kombeks on saanud valimatu universaaltoetuste jagamine vajaduspõhisust arvestamata.

Eesti ei ole nii rikas, et seda teha. Novembris maksti kõigi laste ja pensionäride eest 50 eurot lisatoetust. Ka nende laste eest, kes kasvavad kenasti toimetulevates peredes. Kuidas kogu maailmale eeskujuks olnud digiriik ei suuda analüüsida andmeid ja jagada toetusi sinna, kus seda päriselt vajatakse? Usun, et paljud pered oleksid vabatahtlikult olnud nõus toetusest loobuma vaesuses elavate inimeste kasuks. See tähendanuks suuremaid võimalusi haavatavamatele olukorras, kus paljud ilmselt ei pannud toetust tähelegi, sest puudus otsene vajadus.

Uus pereseadus on üle pika aja nii tuline teema, et kõnetab ja ka ärritab paljusid. Üks laps võrdub 80 eurot, kaks last 160 eurot ja kolm last 910 eurot. Absoluutselt igasugust vajaduspõhisust arvestamata. Lisaks on ees järjekordne katuseraha jagamine riigikogus ning võib kindel olla, et enne valimisi püüab nii mõnigi parlamendierakond veel mõne valimatult jagatava toetuse näol endale hääli osta.

Hinnanguliselt on Eesti elanikest umbes viis protsenti LGBT-suunitlusega. Homofoobia lokkab endiselt ja paranemise märke ei ilmuta. Mingil põhjusel ei taha vihkajad kuidagi mõista, et samasooliste abielu tooks kasu ka neile endile. Mida rohkem suudaksime vähendada masendust ja tõsta õnneindeksit, seda kasulikum kõigile. Samasooliste võimalus abielluda toob rohkem vaimselt tervemaid ja õnnelikke inimesi. Positiivsed emotsioonid on otseses seoses füüsisega ehk Eestis elaks rohkem füüsiliselt terveid inimesi. See tähendab omakorda aktiivsemat tööturgu, produktiivsemaid töötajaid, suuremaid palku ja rohkem makse, millega omakorda on võimalik toetada haavatavamaid gruppe.

Rikkaks ja edukaks on võimalik saada ainult empaatiat üles näidates ning tegeledes vajaduspõhiselt iga haavatava ketilüliga.