Uus kooliaasta on alanud. Juba õige mitu tegusat koolipäeva on selja taga. Mõtlen. Hando Runnel ütleb kenasti: «Mõtelda on mõnus.» On jah, aga praegused mõtted on kuidagi vastuolulised.

Päevakajalised artiklid räägivad täitmata õpetajakohtadest, madalast palgast, streigiplaanidest, ülekoormatusest, läbipõlemisest, võitlusest maakoolide ellujäämise nimel ja veel paljudest teistest raskustest. Kõige selle taustal tundub isegi tobe suure entusiasmiga ilusat ja tegusat kooliaastat soovida. Suusoojaks võib muidugi kõike öelda, aga mida süda tunneb. Kas soov tuleb rõõmsast südamest või on selles kurbust, pettumust, sarkasmi, väsimusi, muret või teadmatust?

Minu oma tuksub optimistlikult ja ootusärevalt. Meie koolil algab imeline uus ja täiesti uutmoodi kooliaasta. Rakendame jõudsalt nüüdisaegset õpikäsitust ja liigume sammhaaval koos kogu kooliperega õppides ja avastades edasi. Laste arv on küll kahanenud, aga usun, et just praegu oleme sellises pöördepunktis, kust alates läheb ainult ülesmäge. Kivid ja kännud ei hirmuta. Nemad on kogemusteks vajalikud.

Loen aeg-ajalt Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021- 2035, mille üldeesmärk on: Eesti inimesel on teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad teostada end isiklikus elus, töös ja ühiskonnas ning toetavad Eesti elu edendamist ja üleilmset säästvat arengut.
Kaheksast aluspõhimõttest ja väärtusest toon esile kolm. Need on: inimeste heaolu ja turvalisus, õppija võimestamine, vastutustunne ja hoolivus. Ka üldeesmärki toetavad strateegilised eesmärgid on hästi sõnastatud. Lugege!

Esimene ütleb, et õpivõimalused on kättesaadavad, ja teine, et õpetajate järelkasv on kindlustatud.

Kas ja kuidas liigume nende eesmärkide poole? Sellest, et õpetajaskond vananeb ja õppinud noor ei lähe kooli tööle, kus koormus on liiga suur, ega sinna, kuhu peab kilomeetreid sõitma, et osakoormusega mõned tunnid anda, sest palk on väike, teame juba aastaid. Ja edasi? Mida valitsus ootab?

Arengukavas on kirjas, et eesmärkide saavutamiseks peab riik ja omavalitsus tagama valikurohked ja kvaliteetsed õpivõimalused, ligipääsetavuse ja kvaliteetsed õppetingimused, sealhulgas optimaalse (loe: kõige soodsama, parima) õppeasutuste võrgu. Kus on see valikurohkus ja ligipääsetavus, kui sulgeme väikekoole ja suuname lapsi suurtesse koolidesse, kus õpetajal on palju keerulisem, kui mitte võimatu, lapsega individuaalselt tegeleda?

Jah, arengukava tegevussuuna üks punkt ütleb ka, et omavalitsusel tuleb tagada kahaneva rahvastikuga piirkondades kodulähedane õpe vähemalt põhikooli esimeses ja teises kooliastmes, koondades kolmanda kooliastme õppe suurematesse keskustesse. Riigipoolse survestamise abil omavalitsused sellega usinasti tegelevadki. Mõeldakse tööjõu ja raha kokkuhoiule. Aga kes mõtleb lastega peredele, nende olukorrale? Kus on siin see heaolu, turvalisus, hoolivus, millest arengukava kirjutab?

Ühtki lapsevanemat ei rõõmusta teadmine, et lõputunnistus jääb sellest koolist, kus laps kuus kuni kaheksa aastat käis, saamata. Veel raskem on langetada otsus ja viia teise kooli oma algklassis käiv laps. Muidugi võib küsida, miks ta seda tegema peab, kui kodulähedane kuueklassiline kool olemas on. Ei peagi, aga kuidas mõtleb lapsevanem?

Kas kuueklassiline on elujõuline? Võib-olla on targem laps kohe suurde kooli viia, harjub rutem. Parem, kui vennad-õed on ühes koolis. Sõbrad juba läksid. Siin vähe lapsi, tegevusi kindlasti vähe. Kõik õpetajad pole kvalifitseeritud.

Samas ka mure, kas laps saab suures koolis hakkama. Kas otsus viia laps teise kooli oli õige? Kuidas toimib transport? Mis kell laps koju saab?

Diagramme ja tulpasid võib ju koostada millegi uurimiseks ja jälgimiseks, ka arvatava prognoosiks, aga mitte tõendatud faktiks. Mis õigusega tohib mingil joonisel, ajaskaalal näidata ja väita, et x kohas ei sünni viie või kümne aasta pärast ühtegi last?

Sellise pildi visualiseerimine käivitabki järgmise protsessi:
* Riigi tasandilt tuleb signaal ja omavalitsuse survestamine.
* Omvalitsus kaotab x kohas kooli kolmanda kooliastme.
* Lapsevanem on sunnitud viima oma lapse suuremasse keskusse.
* Lapsevanem viib vabatahtlikult suuremasse keskusse ka oma algklassilapse.
* Omavalitsus sulgeb väikese kooli, kuna lapsi pole.
* Noored ei koli x kohta elama, kuna puudub kool.

Ennustus täitub: x kohas ei sünnigi viie või kümne aasta pärast ühtki last.

Üleskutse «Tulge maale elama!» on võlts. Kuhu need noored tulevad, kui pole elamispinda? Miks nad peaksid tulema, kui pole kõige tähtsamat - kooli?

Mõtelda on mõnus, aga vahetevahel valus. Usun siiralt, et meie väike kogukond kosub ja aitab ühise meeskonnana kodukooli õitsele. Väike koolipere on avatud kõigile, kes tahavad, oskavad ja suudavad kaasa lüüa.

Kohaliku omavalitsuse tugi on olemas. Ootame valitsuselt selgemat taevast ja värskemaid tuuli. Elame materiaalses maailmas.

Hariduse valdkonnad vajavad kordades suuremat rahastamist. Pikisilmi igatseme koolidesse senisest palju rohkem logopeede, eri- ja sotsiaalpedagooge, abiõpetajaid ja ajakohast õppematerjali. Vähem bürokraatiat, rohkem rõõmu ja rahu.

Soovin alanud kooliaastaks kõigile lastele põnevat tarkusekogumist, kõigile õpetajatele rõõmurohkeid tööpäevi, kõigile koolidele tugevat meeskonnatööd ja kõigile peredele rahu hinge!