Eesti ei saa sügiseks endale LNG terminali, mis tagaks meile sõltumatuse Vene päritolu ja ukrainlaste verega segatud gaasist. Sellise tulemuseni viivad meid paraku otsused, mida valitsus tänaseks teinud on.

Energiajulgeoleku tagamisega on seni valesti läinud kõik, mis minna saab. Nii olemegi sügisel olukorras, kus meie tarbijad on jätkuvalt sõltuvad Venemaa torugaasist. Tegelikult on valitsus otsustanud, et meie energiasõltumatuse tagamiseks hädavajalikku - ja ka ainuvõimalikku - gaasiterminali püsivalt ei rajata ning mõne aasta pärast hakkame me Venemaa asemel sõltuma Soome gaasiettevõtte Gasumi suvast. Nemad otsustavad, kui palju ja millist gaasi me tarbime. Valitsuse saab vastu rinda taguda, kuid energiajulgeolek ja paljude perede toasoe kõigub endiselt savijalgadel.

Niisamuti oleme viimastel nädalatel saanud kummastusega jälgida vabariigi valitsuse tegevust, mis on suunatud riigikapitalismi ehitamisele ja eraettevõtete natsionaliseerimisele. Selle asemel, et koostöös erasektoriga, kes on projekti aastaid ette valmistanud, luua Eestile kiire ja toimiv lahendus, on valitsus asunud otsima viise, kuidas eraettevõtjad gaasilahenduste pakkumise juurest eemale tõrjuda.

Seejuures kõlab mantrana lause, et me peame tegutsema koostöös oma naabritega, kuigi tegelikult on protsessi taga soov arendada riigikapitalismi ning mängida kogu gaasiäri põhivõrguettevõtte Elering kätte. Riigi ülesanne peaks olema luua turg, kus meie ettevõtted tõhusalt toimetaks - see on kokkuvõttes parem ja ka odavam lahendus maksumaksjale.

Just nagu Savisaar

Samal ajal on vabariigi valitsus esitanud riigikogule seaduseelnõu, mis lubab hädaabi seadusele viidates riigistada eraettevõtja infrastruktuuri, et riigifirma saaks hakata pakkuma gaasivahendusteenust. Kahest liberaalsest erakonnast koosnev valitsus on otsustanud minna natsionaliseerimise teed, nagu seda kunagi tehti Eesti Raudteega Savisaare juhtimisel.

Turu toimimise asemel asetatakse maksumaksjad sundolukorras riigifirma lõa otsa, kusjuures tehtav investeering lisatakse Eleringi juba niigi liiga kõrgetele võrgutasudele, mille me kõik oma taskust kinni maksame. Seni tavaliselt kirutud Euroopa Liit ei luba tegelikult oma direktiiviga ka sellist turu sulgemise tegevust, kuid valitsus püüab peituda hädaabi reeglite taha.
Peaasjalikult on jutt Paldiski sadamast, milles vastavad lahendused kuuluvad AS-ile Alexela. Lisaks soovib nendega koostööd teha suurt laevandus- ja LNG kogemust omav Tallinki suuromanik Infortar, kes kahe peale on lubanud sügiseks arendada välja Eesti veeldatud gaasi gaasitorustikku suunamise võimekuse ja seda Eestile piisavas mahus. Kui valitsuse plaanid realiseeruvad, siis tuleb nendel ettevõtetel LNG tegevusest juba teist korda suu puhtaks pühkida. Selle tulemusel on ülimalt tõenäoline, et järgmisel talvel saame loota vaid Venemaa torugaasi varudele.

Sellega juba arvestatakse

Riigikogu menetlusse jõudnud riigi lisaeelarve selle võimalusega gaasivarude soetamisel juba arvestab. Lisaeelarvega eraldatakse Eleringile projekti elluviimiseks täiendavalt ka 30 miljonit eurot, milline kulu lisatakse teadaolevalt põhivõrgu tariifile, mille siis maksavad kinni juba tarbijad. Kogu projekt ise näeb ette ühendust Soomega, kust peaks tulema siis lõviosa tulevikus tarbitavast gaasist.

Siinkohal tasuks meenutada seda, kuidas Andrus Ansipi ja Taavi Rõivase valitsuste tegevuse tulemusena jooksid vähem kui 10 aastat tagasi LNG projektid liiva ning et ka Venemaaga hiiglaslikke lepinguid omaval Soome Gasumil oli siin märkimisväärne roll. Täna puudub meil ka kindlus et, et Soome sooviks lõplikult Venemaa gaasist vabaneda, mis seab selle projekti veelgi suurema küsimärgi alla. Ent ometi on valitsus otsustanud minna riskima, seades nii ohtu Eesti energiajulgeoleku.

Siiani on Venemaa osavalt tõrjunud Euroopast välja teisi energiakandjaid, et energiadefitsiidi korral ei ole oleks Vene torugaasile piisavat alternatiivi ning seda sõltuvust saab iseäranis mugavalt survevahendina kasutada ära kütteperioodil. Poola ja Bulgaaria gaasitarnete lõpetamine on selge märk Venemaa käekirjast gaasirelva kasutamisel. Gaasimüügist saadud rahaga õlitatakse aga Venemaa sõjamasinat, mistõttu saab vene gaasi otsesõnu nimetada ka veregaasiks.

Turg ajaloo prügikasti?

Omaette maailmavaateline ja suure valiku küsimus kogu loos on kõigi võimalike vahenditega riigikapitalismi arendamine. Turu toimimisse uskumine, strateegiliste erainvesteeringute toomine ja erasektoriga koostöö visatakse prügikasti.

Vaid loetud päevad enne Ukraina sõja algust andis Euroopa Liidu energiaturu regulaatorite koostööagentuur ACER välja oma aruandeotsuse milles ütles, et EL-i põhivõrgu ettevõtete poolt tehtud varustuskindluse aruanded ei ole adekvaatsed ja tuleb ümber teha. See on karm sõnum põhivõrgu ettevõtetele, kes on siiani näidanud kunstlikult, et neil probleeme ei ole. Nagu selgus, siis on laias pildis probleem olemas ja investeeringuid oleks tulnud teha ka tootmisesse ning vaid ühenduste rajamisega tänast energeetika peaprobleemi ei lahenda.

See kriitika sobib ka üheselt Eesti põhivõrgu ettevõtte kohta, seda enam, et energiakriis on meil üks akuutsemaid Euroopas ning hirmkõrge energiahind seetõttu reaalsus.

Suuname investeeringud mööda

Kui me tahame säilitada Eesti avatud majanduse maine ja vabaneda Venemaa veregaasi mõjussfäärist, siis tuleb valitsusel ja vastutavatel ministritel Kaja Kallasel ja Taavi Aasal küsitavad mängud riigikapitalismi arendamisel ja otsustavalt tegutseda. Kui me tahame tuua Eestisse investeeringuid, saada suurte ettevõtete peakorterite maaks ning olla toeks oma rahvuslikule kapitalile, siis praegune valitsuse poolt jalge alla võetud ning riigibürokraatide dikteeritud tee on vastupidise suunaga, rääkimata Eesti energiajulgeoleku tekitamisest, mis Venemaa asemel mängitakse naabri kätte.

Eesti energiajulgeolek on kõige paremini kaitstud kui Eestil tekib võimekus oma gaasiterminali näol. Täna on olemas erainvestorid, kes on valmis vajalikud investeeringud tegema. Koostöö Soomega pakub lühiajalise lahenduse ja ei taga pikaajalist julgeolekut. Sest ühtegi pikaajalist kokkulepet Eesti ja Soome vahel pole ja Soome huvi vene gaasist loobuda pole selge. Eesti riik peaks tagama investoritele kindluse, et me ostame tulevikus gaasi maailmaturu hindadega ning ei lase vene gaasil muutuda uuesti energiarelvaks meie vastu. Kaks kuud on juba raisatud ja aktiivne kütteperiood algab juba kuu aega vähem kui poole aasta pärast.