Järgmiseks aastaks riigi poolt ette nähtud summa ajakirjanduse kojukandetoetuseks on sama mis kaks aastat tagasi. See tähendab märkimisväärset hinnatõusu ja reaalset ohtu, et ajakirjandus on muutumas luksusteenuseks.

Vabal ajakirjandusel on kaasaegses infoühiskonnas mitmeid rolle, kuid kaalukaim neist on ühiskonna valvekoeraks olemine. Ilma ajakirjanduse tasakaalustava rollita ei saa demokraatlik ühiskonnakorraldus tõrgeteta toimida, sest selle üks oluline kontrollimehhanism on puudu.

Kuni viimase kümnendini mängis trükiajakirjandus selles kandvat rolli ning laiapõhjalise informatsiooni vahendamise kõrval oli just ühiskonna valvekoera ülesande täitmisel tähtis osa. Viimased 10–15 aastat on toonud siia olulise muutuse digilahenduste näol, mis on haaranud endale kirjutava ajakirjanduse lipulaeva rolli, kuid sellegipoolest on tänases Eestis oluline koht ka perioodikal.

Trükiajakirjanduse viimane hingekell pole veel löödud

Seda kinnitavad ka numbrid, sest veel ligi viiendik Eestimaa elanikest on selle tellijad. Seega ei saa me rääkida ka veel sellest, et trükiajakirjandusele lüüakse hingekella. Ent just viimast ootab uuel aastal ees märkimisväärne hinnatõus, sest kallinenud on kõik sisendid alates trükipaberist ja lõpetades tööjõu- ja jooksevkuludega.

Riikliku postifirma Omniva otsus tõsta perioodika kojukande hinda rohkem kui viiendiku võrra lööb seejuures kõige valusamalt maakondlikke ajalehti ja ohutsooni satuvad ennekõike sõltumatud maakonnalehed, mis ei kuulu või ei tee koostööd mõne suurema meediamajaga.

Ajakirjandusväljaanded on harjunud sellega, et Omniva tõstab või on tahtnud tõsta igal aastal perioodika kojukande hinda. Riigi rahaline toetus maapiirkondade kojukandele ei kata täna ka meediamajade kulutusi, sest tellijate arv on vähenenud ja kulud kasvanud.

Ajakirjandus on varsti luksus

Järgmiseks aastaks riigi poolt ette nähtud summa ajakirjanduse kojukandetoetuseks on sama mis kaks aastat tagasi ehk 1,78 miljonit eurot. See lubab eeldada märkimisväärset hinnatõusu ja ka reaalset ohtu, et ajakirjandus on muutumas luksusteenuseks. Selline olukord lööb kogu paberväljaannete turgu, kuid väikeste maakonnalehtedele tähendab see selgelt väiksemaid võimalusi kvaliteetse sisu tootmisel ja oma põhiülesannete täitmisel.

Võimatu ei ole ka väiksemate väljaannete sulgemine, nagu juhtus Põlva maakonna maakonnalehega Koit juba mõnda aega tagasi. Üheks lahenduseks oleks, et riik toetaks kojukannet suuremas mahus kui täna. Paraku ei ole valitsus ega riigikogu näidanud üles just suurt vastutulekut. Selle asemel, et järgmise aasta eelarves tegeleda lahenduste leidmisega pärisprobleemidele, arutleti eelarve vastuvõtmise ajal selle üle, kes ja millist katust regionaalsete investeeringute sildi all parajasti pakub.

Alustada võiks aga riigikontrolli soovitustest, mis ütleb, riigieelarves peaks perioodika kojukande teenusele toetuse määramine põhinema tulu-kuluanalüüsil ja arvesse tuleks võtta ka kojukande toetamise regionaalpoliitilist mõju. Just viimane peaks olema kaalukaim argument maapiirkondade perioodika kojukande toetuse tõstmiseks.