Valitsus peab looma võimalused kiireimas korras võimalike sammude astumiseks, et esimesed uued tuulikulabad hakkasid pöörlema juba aastal 2025.

Vaadates elektri hinna kujunemist viimase rohkem kui poole aasta jooksul, valdab mind üha enam tunne, et legendiks saanud Juku anekdoot, milles elekter tuleb loomaaiast, hakkab teoks saama. Viimase kümne aasta valitsuste tegevusetus on viinud meid energiakriisi, mille tulemus on kõrged elektri hinnad. Tänasel valitsusel ei ole ka selget plaani, kuidas sellest olukorrast välja tulla ja nii tegeletakse kobarkäki süvendamisega, milleks on universaalse teenuse loomine pikaks ajaks ja turu solkimine.

Valitsuse poolt pakutud universaalteenus on risti vastupidi sellele, mida Eestil tarvis. Selle asemel, et lasta turumajandusel toimida, vähendada regulatsioone ja soodustada investeeringuid elektritootmisse, luuakse ülereguleeritud süsteem, mis põlistab kalli põlevkivil baseeruva elektritootmise, solgib ära turu ja mis kõige hullem – ei alanda ka elektri hinda.

Universaalteenus on sirge tee tupikusse nimega „elektrivaesus“. Eesti energiakriisist välja toomiseks on kohe vaja otsuseid, mis suurendaksid elektritootmist, aga vaataksid üle ka vildaka hinnakujundusmehhanismi. Nii tulekski kiiresti reformida Nord Pool ning kaaluda laehinna kehtestamist madalamale, samuti kõrgete pakkujate ning nende hindade väljatoomist. Kui seda ei ole võimalik teha, siis tuleb kaaluda Nord Poolist lahkumist.

Viimane suur tuulik Eestis lülitati võrku kümme aastat tagasi. Järgmine peaks plaanide järgi elektritootmist alustama alles aastal 2028. Selline tempo ei ole lubatav. Valitsus peab looma võimalused kiireimas korras võimalike sammude astumiseks, et esimesed uued tuulikulabad hakkasid pöörlema juba aastal 2025.

Selleks tuleb kriitiliselt vaadata üle toppama jäänud keskkonnasõbralike elektritootmise projektide lubade väljastamine. Riik peab looma kõik võimalused, et erakapital saaks investeerida energiatootmisesse, ja kui erakapitalist jääb väheks, luua riiklik investeerimisfond rohepöörde teostamiseks.

Mõistagi vajame ka veel ühte ühenduskaablit Soomega. Uute tootjate võrku ühendamise puhul ei tohiks aga otsida põhjendusi, miks seda ei saa teha, vaid tuleks leida kiired lahendused selle elluviimiseks. Juhitavate reservvõimsuste loomisel juhuks, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, tuleb kaaluda ka Auveresse teise energiabloki juurde ehitamist. Selle kõige juures ei tohi unustada ka energiasäästu ning majade soojustamist. Riigil tuleb leida vähemalt kaks korda rohkem vahendeid, kui praegu selleks tegevuseks eraldatakse.

Viimaks peame vaatama ka personaale riigi võimaluste poole. Lausaliste toetuste ja valimatu rahakülvi aeg peab läbi saama. Täna on Eesti riigil juba piisavalt võimekust, et käivitada süsteem, mis automaatselt selgitab välja kõige rohkem abi vajajad inimesed ja millest kaoks ära suur osa aeganõudvat bürokraatiat. Tahet selle elluviimiseks napib ning kui eelmise valitsuse koalitsioonileping nägi personaalse riigi arendamist ette veel sõnades, siis tänase puhul pole seda enam retoorikaski.

Nii tulebki Eesti riigil hakata end kiiresti liigutama, selleks, et ei teostuks Juku anekdoodi sõnum sellest, et pagana ahvid võtsid jälle voolu ära.

„Õpetaja: Lapsed, kust saadakse elektrit?
Juku: Loomaaiast.
õpetaja: Miks sa nii arvad?
Juku: Isa ütleb alati, kui elekter ära läheb, et kuradi ahvid, jälle võtsid voolu ära.“