Päeval, mil kogu maailm vaatas õudusega veretööd, mida vene okupantidest elajad olid Kiievi eeslinnas Butšas korda saatnud, suutis valimisvõitu tähistanud Ungari peaminister Viktor Orban öelda oma võidukõnes, et ta seljatas valimisvõitluses ka Ukraina presidendi.

Selles võidueufoorias oli oma koht vabanemistundel, et Ukraina sõja tõttu tekkinud pinged ei mõjutanud valimistulemust. Pingete kõige suurem allikas oli aga palju kriitikat pälvinud Orbani seisukoht, mitte lubada Ukrainale relvade tarnimist läbi Ungari territooriumi.

Kuigi Ungari peaminister oli teinud varem ka avalduse, et mõistab Venemaa invasiooni Ukrainasse hukka, siis sisuliselt asetas ta end Ukraina presidendi alistamise jutuga teisele poole rindejoont, kus ühel pool on vaba ja demokraatlik maailm koos Euroopa Liidu ja NATO-ga ning teisel pool fašistlik diktatuur nimega Putini Venemaa.

Orban otsustas valida viimase. Võidurõõm ohvri üle ja silma kinni pigistamine agressoriga seoses on uus madallend, mida üks Euroopa Liidu riigijuht on endale lubanud. Euroopal seisab nüüd ees aga küsimus, mida Orbaniga ette võtta. Lahendus saab olema keeruline, sest ei Nato ega Euroopa Liit soovi Ungarit kaotada. Samas muutub üha vältimatumaks ka vajadus leida üles kadumakippunud väärtused julgeolekupoliitikas ning siin on väärtuspoliitiline lõhe Ungariga üha suurenenud.

Orbani valimisvõit tuletab meile meelde ka demokraatliku ühikonnakorralduse tähtsust ning vaba ajakirjanduse väärtust. Kui opositsioonierakondade peaministrikandidaadile lubati riigitelevisiooni eetris kõneaega ainult viis minutut terve valimisperioodi kohta, siis ütleb see Ungari ajakirjandusvabaduse kohta kõik. Sisuliselt on Ungari Orbani juhtimisel astunud Venemaa teed, tasalülitades opositsiooni ja vaigistades ajakirjandust ja kriitikuid ning zombiestades nii omaenda inimesi.

Paraku võib olla juhtunud ka see, et Ungari jaoks on inimeste ajupesu jõudnud tasemele, kust enam tagasiteed ei ole ja nii on Putin võitnud ühe lahingu, vähemalt Ungaris. Nii on löögi alla on sattunud ka läänemaailma ühtsus ja võime ühiselt tegutseda, sest õhus on võimalus, et Ungari võib Venemaa vastaseid sanktsioone pidurdada.

Meil tasuks selle valguses mõelda väga tõsiselt kõigi nende peale kes impordivad orbanismi Eestisse. Siiani on seda teinud vähemalt kaks end konservatiivseteks nimetavat parteid ja Poola äärmuskatoliiklaste kaudu rajatud ja rahastatud meelsusportaal. Orbanismi maaletoojate huvid võivad olla küll erinevad, aga viimaste väljaütlemiste valguses on selge, et see mõttelaad on Eestile ohuks, sest flirdib üheselt Moskva ja selle väärtusruumiga.