Sellel aastal tuleb sügis Tallinnas teistmoodi. See on parafraseering Henrik Visnapuu kuulsast värsireast, mille poliitmaastikul on kivisse raiunud Edgar Savisaar, kui ta Keskerakonna esimehena ennustas endale aastal 2007 valimisvõitu.

Läks aga teistmoodi ja järgnevate sündmuste tuules sattus Keskerakond üleriigilises poliitikas tervelt üheksaks aastaks isolatsiooni.

Seda perioodi jäid Tallinna valitsenud Keskerakonna jaoks iseloomustama mitmed korruptsiooniskandaalid, idaraha skandaal ning selle kõige kohal kõrgumas Ülemiste vanakese hiigelkuju Ülemiste tunneli avamiselt, mis oma grotesksel moel võtab kõige paremini kokku Savisaare enda rolli Eesti poliitmaastikul. Vari, mida see kuju jättis, elab edasi tema poliitilistes poegades ning paradoksaalsel kombel saavad nad uuesti kokku nendel kohalikel valimisel, kus Savisaar kandideerib kõikide oma poliitiliste poegade ja kreatuuride vastu.

Ka selles mõttes tuleb sügis Tallinnas teistmoodi, et meile etendatakse veelkord Eesti vana poliitsüsteemi traagilist Oidipuse lugu, milles on oma koht korruptsioonil ja karjääripoliitikal, aga ka väärtuste ja visiooni puudumisel. Kuigi Savisaar kandideerib ka sellel korral omaenese loodu vastu, ongi Keskerakonna DNA tegelikult tema enda oma.

Lühidalt sõnastades väljendub see põhimõttes - võim iga hinnaga, vaid poliitikal ja poliitilisel edul on tähendus. Klassikalise võimuerakonnana on Keskerakond tõestanud, et viimase viie aastaga, mil neid ei juhi Savisaar, on nende käitumismudelid ja väärtusruum jäänud valdavalt samaks. Ka inimesed on valdavalt samad, korruptiivne käitumine ei ole kuhugi kadunud ning alati töötanud vene kaarti mängitakse lihtsalt natuke pehmemalt.

Sest nii nagu Tšehhovi etenduses „Kolm Õde" õhkasid piigad, millal nad ükskord Mosvasse võiksid saada, nii näeme ka valimiste saabudes Keskerakonna poliitikuid Kremli propagandasaadetes. Vaid nädalapäevad tagasi esines seal jälle Yana Toom ja mitte keegi ei ole seejuures esitanud küsimust, et sellistesse saadetesse niisama ilusate silmade eest ei saa.

Sellel on kogu sealse propagandatööstuse jaoks eesmärk ja see eesmärk ei ole sildade ehitamine. Ainus sild, mida selles saates ehitatakse, viib piltlikult öeldes üle Kertši väina.

Mees tagatoast

Meie tragöödia teise osalisena kandideerib Savisaare vastu mees otse tema enda tagatoast. Raimond Kaljulaid Tallinna sotsiaaldemokraatide esinumbrina oli pikki aastaid Savisaare lähimaid kaasvõitleja ning kui uskuda ajakirjanduses kirjutatut, siis oli ta ka üks paremini informeeritud ja suurema mõjuga keskerakondlasi.

Märkimisväärseks loetakse ka tema rolli Tallinna Televisiooni loomisel Tallinna meedianõukogu liikmena. Selle telekanali puhul oli sinna sisse kirjutatud ka kontseptsioon, et konservatiivse poliittiiva hõlmamiseks tuleb hakata toetama erakonda, mis võiks selle nišši enda kätte haarata. Selleks sobis suurepäraselt Rahvaliidu riismetele loodud EKRE, mis oma esimese tuule sai purjedesse just TTV-st. Täna võtab EKRE hääli mõistagi ka Keskerakonnalt, ning nüüd imestavad viimased, et, kuidas on see küll nii läinud, et nende poolt loodu ja toetatu võib hakata ära kiskuma ka nende endi positsiooni,

Kampsun ja kilekotid

Samasse ajastusse ja mõttelaadi kuulub ka mees valge kampsuni ja kilekottidega. Olles küll kogu aeg eelpoolkirjeldatud süsteemi oponent, lähtub ka see maailm samadest mängureeglitest ning soovimatus seda muuta on andnud kammertooni kogu Eesti tänasele riigijuhtimisele, milles puudub nii visioon kui ambitsioon.

Eesti jaoks on täna õhus hamletlik küsimus, kas tahame end jälle juhtima Savisaare maailmast kantud poliitilisi poegasid või tahame näha enda ees uue põlvkonna inimesi, kelle jaoks sõnad vastutus, ausus, kogukonnaga arvestamine ja kvaliteetne elukeskkond ka päriselt midagi tähendavad.

Täna on Eesti jõudmas tupikusse ja vana poliitiline süsteem meid sellest välja ei aita. Kui valija tahab, et sügis tuleks samamoodi kui kõik varasemad, siis valib ta ta Eestit juhtima kogu vana poliitilise süsteem, kogu senise aparaadi ja visioonitu valitsemise koos iidamast aadamast tuntud poliitikutega. Kui tahame aga muutust, siis tuleb kaaluda hoopis uusi tegijaid. Tiu-tiu! Need ongi meie valikud.