Riigi juhtimine on muutunud lohisevaks - valitsused on kriisides järjest lati alt läbi jooksnud, suutmata leida innovatiivseid lahendusi, kirjutab erakonna Eesti 200 esimees Lauri Hussar.

Saksa keeles on unikaalne sõna holzweg, mis tähendab teed eikuhugi. Eestis tähendab see praegu suunda, mille viimased valitsused on meile andnud. Tammume tupikus paigal, sihi ja eesmärgita. Riigi juhtimine on muutunud lohisevaks - valitsused on kriisides järjest lati alt läbi jooksnud, suutmata leida innovatiivseid lahendusi. Selle tagajärg on kahanenud usaldus poliitikute ja poliitika vastu - selge eelistuseta on rohkem kui 40 protsenti valijatest. Võõrandumist süvendab ka kahe erakonna loodud vastasseis, mida ei tohiks pidada sisuliseks poliitikaks. Praegune riigi juhtimise otsustusstandard on näiliselt riigikogu valimistsükli kestus, praktikas kahjuks veel lühem - koalitsioonide eluiga.
Meie erakond on kasvanud välja vajadusest pikema perspektiivi järele. 200 meie nimes tähendab mõtlemist eesmärkidele, mis tagavad riigi püsimise ka järgmisel sajal aastal. Pikaajaline mõtlemine aitab saavutada olulisi eesmärke ning teha selgemaid valikuid. Eesti tulevikuedu tagab stabiilne ja arukas panustamine haridusse, riigikaitsesse, julgeolekusse, riiklikku infrastruktuuri ja keskkonda.

Venemaa sõda Ukraina vastu on tõestanud, et senine julgeolekuarhitektuur ei suuda sõda ära hoida. Seetõttu on ülioluline Ukraina tahe ennast sõjaliselt kaitsta ja tegelik võime relvastatult võidelda. Veel enam liitlased, kes raskel hetkel sõna ja teoga toetavad, andes nii võimaluse edukaks võitluseks ka suure ja agressiivse vaenlase vastu. Ka Eesti peab olema riigikaitse tugevdamisel püsivalt innukas, õnneks oleme möödunud aastate jooksul teinud mõnegi õige otsuse. Samas on selge, et oleme küll kindel liitlane, kuid sõjaliste võimete arendamisel on veel palju teha. Loomulikult peame jätkama ka Ukraina toetamist sõja võiduka lõpuni - Venemaa alistamiseni -, sest ukrainlased on tegudega tõestanud, et nende riigi iseseisvus on võõrandamatu.

Eesti keskendumine riigisisesele vastandumisele on just seetõttu eriti ohtlik, kuna paneb unustama, et Euroopa tuleviku võti on täna Ukrainas ja selles, kui kiiresti Venemaa alistatakse. Me ei tohi väsida ega lasta tähelepanul hajuda. Eesti on olnud Ukraina aktiivsemate toetajate seas, kaitstes nii oma sõpru kui väärtusi, ja nii peab see ka jääma. Koroona küll kahvatab sõja kõrval, kuid on meid juba puudutanud sama vahetult kui energiakriis. Selliste kriiside ajal tuleb otsustada ja tegutseda, kuid ei tohi lasta meelest ka kaugemaid eesmärke. Ainult oma riik saab tagada keskkonna, mis kaitseb Ukrainat, oma riik kaitseb ka Eestit, meie rahvast, keelt, meelt ja vabadust. Eesti on kõik, mis meil on ja milleks üldse riiki vajame. Riiki ja vabadust väärib ainult haritud rahvas, sest vaid haritud rahvas suudab anda edasi oma teadmised ja kultuuri. Kirjutan seetõttu kahe käega alla president Alar Karise seisukohale, et investeering haridusse on ainus tõeliselt pika plaaniga investeering, millest lähtudes jõuame kõikide teiste eesmärkide täitmiseni. Et Eesti kool saaks uue hoo, peame õpetajate alampalga tõstma 1,5-kordseks Eesti keskmisest. 

Selle otsusega on kiire, sest meie kool ägab õpetajate ülekoormuse ja nende järelkasvu puudumise all. Samuti vajab kiiret ja sisulist elluviimist ühtse Eesti kooli projekt. Eesti kõrghariduse ambitsioon peab olema aga vähemalt ühe Eesti kõrgkooli viimine maailma saja parima ülikooli hulka. Ka see nõuab märkimisväärseid vahendeid Eesti kõrghariduse tarvis.
Nii nagu vajavad vabadust ja haridust Eesti inimesed, vajavad seda ka ettevõtjad. Näeme, kuidas riik suhtub ettevõtjatesse üleolevalt - lakmuspaberiks on haalamiskai ehitamise saaga, milles riik murdis kokkulepet ja ettevõtjad jäid pika ninaga, kandes miljonites eurodes otsest rahalist kahju. Ettevõtjate ahistamine peab lõppema, nad on võrdväärne partner, kellele riik peab tagama stabiilse tegutsemiskeskkonna. Tuleb kasvatada ettevõtlusvabadust ning võimalusel anda riigi ülesandeid üle erasektorile; viimase aja riigikapitalismi ilmingud on paraku vaid kinnitanud, et riik tõepoolest pole parim peremees.

Tegevust on hakanud lõpetama ettevõtted, kelle üks peamine tootmissisend on odav elekter. Loomulikult ei meeldi sadade inimeste töökaotus ega energia praegune hind kellelegi. Tagasipöördumine intensiivsema mittetaastuva loodusvara kasutamise juurde oleks vale. Pean õigeks eesmärki katta aastaks 2030 enamik Eesti soojuse ja elektri vajadusest Eestis toodetud taastuvenergiast. Transpordiks kasutatava kütuse puhul võtab üleminek kahjuks rohkem aega. Keskkonna säästmiseks peame jätkama loodussäästliku majanduse ja rohetehnoloogiate arendamist.
Jah, rohepööre tekitab segadust ning sellest rääkimine pole sõja tõttu populaarne, kuid pikaajaliselt on kliimakriisi eitamine suurim oht keskkonnateadlikkusele ja keskkonnaga kooskõlas elamisele. Lisaks keskkonna kaitsmisele kujuneb rohepööre üha enam majanduse arengu mootoriks ja nii kokkuvõttes Eesti jõukuse loojaks. Miski ei sünni üleöö, kuid viivitamine peab lõppema - üks energiakriisi põhjus on see, et Eestis ei ole kümme aastat püstitatud ühtegi uut tuuleparki. Ent just tuuleparkide toel on Eestil võimalik muutuda veel enne kümnendi lõppu elektrit eksportivaks riigiks, mis suudab inimestele tagada taskukohase elektrihinna. Pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks peame vältimatult olema vastutustundlik osa keskkonnast.

Inimeste ja keskkonna suhte kõrval on oluline ka inimese ja riigi suhe. Jätkata tuleb personaalse riigi idee elluviimist. See tähendab piltlikult, et inimene ei pea minema riigi juurde, vaid riik tuleb inimese juurde, võimalikult paljudes tema elukaare vajadustes. Tundub ambitsioonikas ja idealistlik, kuid viimaste aastakümnete pingutused on näidanud, et ideaalset digiriiki ei tarvitse meil ju olla, kuid kindlasti on meil iseenesestmõistetavad võimalused, millest paljud riigid alles unistavad. Eesti innovaatiline kuvand peab kasvama, sest see annab võimaluse kasvada mõjult suuremaks, kui meie pindala ja rahvaarv seda eeldada lubaks.
Pärast ühinemist ELiga on regulatsioonide hulk pidevalt kasvanud, koos sellega on üha rohkem otsustamist libisenud ametnike kätte.
Detailirohkus ja kohati kunstlik keerukus on viinud valikute sõnastamise ja selle kaudu paljuski ka otsustamise aina enam ametnikele. Suuresti on põhjus selles, et poliitilistel otsustajatel on valdkondlikult alati vähem infot kui ametnikel, kes on sellest asjaolust üsna teadlikud. See on pannud vohama bürokraatia ning võtnud süsteemi enesealahoiult praktiliselt kõik piirid. Poliitikute roll on sõnastada poliitika, eesmärgid ja tegevused, ametnike ülesanne on need praktikas ellu viia. Riik peab olema inimese jaoks bürokraatiavaba ja lugupidav teenusepakkuja. Selle eesmärgi ette tuleb rakendada ka riigi eelarvepoliitika - avaliku sektori kulutused ja ülesanded tuleb üle vaadata, see sunniks raha asemel kasutama nutikust. Praegu peame riiki juba osaliselt laenurahast - riigieelarve nominaalne puudujääk on järgmisel aastal 3,9 protsenti ehk 1,2 miljardit eurot. On täiesti selge, et Eesti vajab pikka plaani rohkem kui kunagi varem, vajab ka suuremat julgust otsustada ja tegutseda.

2 MÕTET

• Eesti keskendumine riigisisesele vastandumisele on eriti ohtlik, kuna paneb unustama, et Euroopa tuleviku võti on täna Ukrainas ja selles, kui kiiresti Venemaa alistatakse.

• Poliitikute roll on sõnastada poliitika, eesmärgid ja tegevused, ametnike ülesanne on need praktikas ellu viia. Riik peab olema inimese jaoks bürokraatiavaba ja lugupidav teenusepakkuja.