Eesti on viimase paari aasta jooksul seda teinud kahel korral, koroonapandeemia tipphetkedel ning Ukraina sõja alguses.

Üks meem võib rääkida rohkem kui 1000 sõna. Internetis ringleb pilapilt, mis kirjeldab väga täpselt Putini Venemaa tänast olemust. Meemil on võrdlusena kaks fotot. Neist üks on tehtud aastal 2008 ning sellel on Venemaa tankikolonn tungimas Gruusia territooriumile. Teisel on vaid mõned päevad tagasi samast kohast tehtud foto, millel on lõppematu autoderivi, ootamas piiripunktis sissepääsu Gruusia Vabariiki.

Mõlemad pildid räägivad ühest ja samast. Putini Venemaa imperialistlikust ja agressiivsest loomusest. Miljoni mehe kahurilihaks mobiliseerimise plaan on pannud Venemaalt põgenema tuhanded inimesed. Koos Ukraina sõjapõgenikega on tegu suurima immigratsioonilainega pärast 2015. aasta immigratsioonikriisi.

Oleme soomlastest ees

Ent kui ukrainlaste kui agressiooniohvrite puhul on Euroopa mõistev ja abistav reaktsioon igati arusaadav ja tervitatav, siis Venemaa kui agressori puhul peab suhtumine olema risti vastupidine. Paraku pole selle olulise Venemaad survestava meetme puhul saavutatud veel EL-i liikmesriikide vahel täit teineteisemõistmist.

Vaatamata agressori pidevale olukorda eskaleerivale tegevusele, ei ole Euroopa Liit tervikuna, ega suur osa liikmesriike saavutanud konsensust mitte lubada Vene Föderatsiooni kodanikke oma territooriumile turismiviisadega. Olukorra skisofreenilisust näitab ka see, et otselendude keelamisega on reisimine justkui tehtud võimalikult ebamugavaks, aga turismiviisasid aktsepteeritakse sellegipoolest.
Õigem oleks siin öelda et kui astuda samm A, siis tuleb teha ka samm B. Eesti on selle sammu teinud, aga meie põhjanaabrid soomlased veel mitte. See on tekitanud ka olukorra, kus meile jõuavad jätkuvalt täisjõus mehed, kes on reisinud Schengeni ruumi turismiviisadega. Tõenäoliselt on omajagu ka neid, kes on siia jõudnud läbi Eesti lõunapiiri.

Julgeolek, mitte humanitaarabi

Selleks, et vähendada seeläbi Eestisse jõudnud inimeste hulka ja panna piir agressorriigist saabunute arvule, tuleb kiiremas korras taastada ajutine piirikontroll meie- põhja ja lõunavärvas. Eesti on viimase paari aasta jooksul seda teinud kahel korral, koroonapandeemia tipphetkedel ning Ukraina sõja alguses. Viimasel puhul olid pingestunud olukorras ühtviisi olulised nii meie julgeoleku tagamine kui ukrainlaste abistamine.

Täna Venemaalt saabuvate Venemaa kodanike puhul ei pea me lähtuma mitte humanitaarkaalutlustest, vaid ainult Eesti julgeoleku tagamise vajadusest. Seejuures on meil tarvis teade kõike, mis on seotud Eestisse sisenenud Venemaa kodanike tegevuse ja taustaga. Seda selleks, et välistada võimalus Eesti suhtes vaenulike kavatsustega inimeste sisenemiseks.

Piirkontroll aitab selgitada välja ka vaenulike kavatsustega inimeste liikumise ning võimaldab neid Schengeni alalt välja saata. Ajutise piirikontrolli taastamine ei tähenda loomulikult seda, et tegu oleks püsiva kontrolli sisseviimisega, vaid seda vajadust tuleb pidevalt kaaluda. Tänane reaalsus on see, et Venemaal elamine muutub paljude inimeste jaoks üha võimatumaks, mistõttu otsitakse paaniliselt väljapääsu. Tõeline väljapääs olukorrast peitub selle kuritegeliku režiimi kukutamises ning seda saavad teha vaid Venemaa inimesed ise.