President Alar Karis rääkis tänavu isadepäevakõnes üsna tabavalt poliitilisest kultuurist ja riigikogu liikmete sõnakasutusest.

Ta oli kriitiline ning leidis, et saadikutest isad ei anna poliitikutena oma lastele viisakaks jäämise ja teiste mõistmise eeskuju. Kuna samal nädalal loeti riigikogu saalis ette kinniseks kuulutatud kohtuprotsessi materjale, siis oli kontekst avalikkusele selge.

Kahjuks on see vaid üks näide paljudest – suures saalis toimuvat on nädalast nädalasse üha valusam jälgida, sest lugupidamatusest ja solvangutest on saanud šovinistlik argipäev. Milline iganes on põhjendus või ettekääne selliseks avalikuks sõimuks – seda ei tohi pidada tavapäraseks ja see ei tohi saada normaalsuseks.

Lugupidamatus institutsioonide vastu

Millest kõneleb lugupidamatus ja näiteks peaministri või riigikogu esimehe avalik solvamine? Ennekõike lugupidamatusest institutsioonide vastu. Peaminister ei pruugi isiklikult või poliitiliselt kõigile meeldida, sama kehtib valitsuse liikmete või riigikogu juhatuse või fraktsioonide liikmete kohta. Samas on poliitikas tegemist ikkagi kolleegidega, kes on küll teisest parteist ja esindavad erinevaid seisukohti, kuid olgu poliitika milline tahes, selle üle võib arutleda või vaielda ka elementaarse viisakuse piiridest väljumata.

Mis annab solvajatele julguse ja jultumuse? Kindlasti on selleks omalaadne kambavaim, mis julgustab minema veel kaugemale, ütlema veel teravamalt ja minema sõnadega veel kaugemale. Kuna see on hetkel osa suuremast polariseerumisest ja poliitilisest vastandumisest, siis pole sõprust ega viisakust vajagi. Koalitsiooni niikuinii koos tegema ei hakata ja olgu valimistulemus milline tahes, tõenäoliselt püsib vastasseis ka järgmises riigikogu koosseisus. Valikud on tehtud ning üks sõimamine või nähvamine ees või taga ei tundugi enam omavat mingit tähtsust.

Tulemuseks võõrandumine

Mis on selle räuskamise tagajärjed? Kindlasti võõrandumine – vähemalt kolmandik potentsiaalsetest valijatest ei oma erakondlikku eelistust, pea pooled valimisõiguslikud inimesed ei kasutagi oma õigust valimistel riigikogu koosseisu omalt poolt kujundada. Vastik on vaadata ja kuulata, kui istungitesaalis maadeldakse kui põrsad poris. See viib võõrandumiseni – mida pole ka imestada, sest kes seda arulagedust ja labasust taluda tahab.

Kes on kõige hullemad räuskajad? Mõnede eranditega võib üldistades öelda, et mida kauem on inimene riigikogus olnud, seda suurem on tema kogemus teravuste vahetamisel. Seda enam on ta läbi põlenud ja tüdinenud, seda kergemini tulevad tema suust teravused, sildistamine ja solvangud. Loomulikult on mõned pikema kogemusega saadikud ka viisakad, kuid kahjuks pole nad tihti ka aktiivsemate sõnavõtjate seas ega kujunda riigikogu üldist muljet.

Maksimaalselt kaks ametiaega

Mida teha, kuidas olukorda parandada? Eesti 200 ettepanek on selge.

Iseenda täiuslikkuse, puutumatuse ja kriitikavabaduse parim ravi on keskkonnavahetus. Riigikogu liikmeks oleku aega tuleks piirata kahe järjestikulise koosseisu tööajaga. Selle järel tuleb võtta vähemalt ühe valimisperioodi pikkune paus.

Ehk oleks abi ka sellest, kui muuta üleriigilised nimekirjad avatuks.

See võtaks erakondade tagatubadelt võimaluse kanda parlamenti inimesi, kes on nende silmis mingil põhjusel kuidagi eriliselt väärtuslikud.

Näiteks teeninud kannuseid eriti jultunud solvangutega peaministri aadressil. Samas kahandanud poliitikute kui ametikandjate ja riigikogu kui institutsiooni usaldusväärsust ning süvendanud võõrandumist.

Arvestades praeguse parlamendikoosseisu tagasihoidlikku tööpanust Eesti arendamisse, vajaks väljavahetamist vähemalt pool riigikogu koosseisust, sest Eesti riigi juhtimine vajab uusi inimesi ja uut taset.