Kui kõiki Eesti riigijuhtimise olulisemaid otsuseid on hakanud määrama hirm selle ees, et Jüri Ratas jumala pärast ei vihastaks ja ei lõhuks valitsust, siis on see kõige selgem märk, et tänane parlament ja meid valitsev poliitiline süsteem on totaalselt kinni jooksnud.

Kui Reformierakond isegi ei kaalu rahva seas ülekaalukalt kõige suuremat toetust omava Kersti Kaljulaidi presidendikandidaadina ülesseadmist, siis on see märk igasuguste väärtuste puudumisest. Seejuures on toetus Kaljulaidile just kõige suurem Reformierakonna enda valijate seas, ent see ei pannud neid isegi senise presidendi kandidatuuri tõsiselt kaaluma.

Selle asemel lohisetakse korruptsioonikahtlustuse saanud ja skandaalide rüppes viskleva Keskerakonna poliitilise agenda tuules, muutes nii üha naeruväärsemaks valitsuse ja parlamendi tegevuse.

Meil on täna väga tugev president, kes kindlasti väärib võimalust jätkata presidendiametis ka teisel ametiajal. Vähemalt väärib ta võimalust olla kandidaadina üles seatud. Kui me räägime Eesti esindamisest välismaal, mis on üks presidendi olulisemaid rolle, siis kuulub Kersti Kaljulaid kindlasti ühte rivvi Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilvesega. Kõik kolm on aidanud teha Eestit mainelt kaugelt suuremaks, kui meie riigi väiksus oleks seda lubanud.

Tasakaalustav Kaljulaid

Kui me räägime ühiskonda tasakaalustavast rollist, siis tegi Kersti Kaljulaid seda kindlalt ja julgelt, astudes vajadusel vastu keskerakondlaste ja ekrelaste valitsuse lõhestuspoliitikale. Seejuures tegi president Kaljulaid seda kordades mõjusamalt kui toonane tahtejõuetu opositsioon. Selle eest sai ta süüdistuse poliitikasse sekkumises ja kahjuks ei ole mina märganud, et parlamendi suurim liberaalne erakond oleks teda selle eest ka ülemäära tunnustanud.

Kammertoonina kõlab üle kõige peaminister Kaja Kallase reaalpoliitikast kantud tõdemus, et Kersti Kaljulaidile ei õnnestnud toetust leida. Meil puudub seejuures igasugune kindlus, et seda üleüldse leida üritati, sest väidetavalt olevat koalitsiooni moodustamise tuhinas presidendikandidaadi esitamise õigus loovutatud Keskerakonnale.

Tundub, et läheme presidendivalimistele vastu vaid ühe kandidaadiga. Juba kõlavad ka süüdistused, et see kõik hakkab meenutama nõukogude aega, aga siin ei tohi kindlasti rünnata tänast ainukest kandidaati, vaid teda tuleb tunnustada juba ainuüksi julguse eest see kadalipp poliitmänguritega ette võtta.

Täna on selge, et Eesti vajab muutust. Vajab muutust, mis oleks palju laiem kui presidendivalimistel nähtud silmakirjalikkuse ja põhimõttelageduse kõrvaldamine. Alustada võiks aga sellest, kuidas leida Eestile parim president, mitte mugavaim kandidaat parlamendierakondadele ja poliitilisele ladvikule.