Esmapilgul ei uskunud ma oma silmi, kui lugesin kultuuriminister Piret Hartmani seisukohta justiitsministeeriumi eelnõule, mille kohaselt tahetakse punamonumentidest vabaneda kolme kuu jooksul.

Jättes kõrvale selle valimiseelsesse perioodi kiiruga koostatud eelnõu kvaliteedi, väärib märkimist kultuuriministri reaktsioon sellele. Oma vastuses ametiõe Lea Danilson-Järgi allkirjaga ettepanekule märgib kultuuriminister Hartman, et kõigi okupatsiooni jälgede kaotamine avalikust ruumist on signaal, justkui midagi ei ole olnud ja keegi ei olegi Eesti rahva, inimeste, perede ja kodude kallal jõhkrutsenud. Ministri sõnul on aga ilma märkide ja lugudeta raske Eesti lugu seletada ja mäletada.
Järgnevas põhjenduses ajab kultuuriminister lootusetult sassi okupatsiooni tähistavad mälestusmärgid ja punamonumendid, segades oma põhjendustesse isegi okupatsiooni ajal rajatud taristu. Veelgi tõsisem on aga küsimus sellest, et kultuuriminister on otsustanud seista punamonumentide eest viisil, mis saab olla ainult vesi Moskva propagandaveskile. Täpsemalt on justiitsministeeriumile saadetud kirjas punasümboolika kiire teisaldamise vastu lause mis ütleb, et ajalugu ei saa ümber kirjutada ning selle ärahoidmiseks ei tohikski kõiki okupatsiooni jälgesid avalikust ruumist kaotada.
Hartman toob näitena välja Tallinnas Vabamu juures eksponeeritud tüki Berliini müürist, mis on üle maailma tuntud okupatsioonisümbol. Ta nendib, et see asub küll muuseumi territooriumil, kust eelnõu kohaselt ei peaks punasümboliga eksponaate rahva eest peitu panema, kuid märgib samas, et okupatsioonrežiimi sümbolid võivad omandada linnaruumis uue rolli.
Ent just punamonumendil ning okupatsiooni ja selle lõppu tähistaval mälestusmärgil on suur olemuslik vahe. Üks tähistab anastamist ja vallutamist, teine tähistab selle mäletamist ning aitab seeläbi rääkida meie rahva lugu. Seda viimast tähistab ka tükike Berliini müüri Lepzigi ja Stresemanni tänava nurgalt, mille avamisel ütles toonane Saksa suursaadik Christian Mathias Schlaga, et see on mälestusmärk rahule ja vabadusele. Schlaga märkis toona, et see tükk müüri on ka hoiatuse märk, et me kunagi ei unustaks, et vabadus ja rahu ei ole Euroopas ka tänapäeval iseenesestmõistetavad.
Mis puudutab Eesti punapuuslikuid, siis on täna küll keeruline leida viisi, kuidas panna neid rääkima meie lugu. Kui 30 aastat ei ole õnnestunud seda teha, siis vaevalt see ka täna õnnestub. Samasugust arutelu uue tähenduse andmisest nägime ka siis, kui pinged pronkssõduri ümber Tõnismäel eskaleerusid ning mäletame hästi, millega see lõppes.
Punasümboolika laetus ei lähtu ju kohapealt, vaid seda eskaleerivad need, kes tahavad ajalugu mitte ainult ümber kirjutada, vaid ka tagasi pöörata. Nõukogude mälestusmärgid ja sümbolid räägivad meie vallutajate keelt ja lugu ning see ei muutu. Täna on Venemaa tõlgenduses sellele loole lisandunud ka aktiivne agressioon ja okupatsiooni ülistamine, mis on ka peamine põhjus, miks punamonumendid tuleb teisaldada.
Kui võtta aluseks kultuuriministri seisukoht, et ilma märkideta on raske rääkida kannatuste lugu, siis peaks ju meie avalikus ruumis olema ka Stalini ja Hitleri kujud, ilma milleta oleks justkui keeruline rääkida lugu nende juhtimisel inimkonnale tekitatud kohutavatest kannatustest. Kui aga minister oleks tahtnud juhtida tähelepanu eelnõu puudustele ja vajalikele täiendustele, siis olekski pidanud seda tegema korrektselt ja veiderdamata.
Muinsuskaitselistest kujunduselementidest ja hauatähistest oleks saanud kirjutada teistmoodi. Poliitilise poole pealt ootaks siinkohal ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuspartnerite reaktsiooni, kas punasümboolikat allesjätval käsitlusel on tänases koalitsioonis koht või mitte.