Punamonumendid ei ole kunagi Eesti avalikku ruumi sobinud, sest meie jaoks seostuvad need vägivalla ja okupatsiooni, inimeste allasurumise, tapmise ja repressioonidega.

„See foto jäi maha võõrustajatest, kes põgenesid paanikas meie vägede eest. See jäägu meelde sajaks aastaks. Au ja kuulsus meie armeele, elagu meie julged kangelased. Ainult nii saame anda hinnangu sellele episoodile“. See venekeelne tekst dateeringuga 14. august 1944 on kirjas ühe noore naise foto tagaküljel. Noor ja julge silmavaatega naine sellel fotol on minu vanaema täditütar Aliide Purru.

Tekst foto tagaküljel teeb sellest aga meie perekonnaalbumi kõige kohutavama foto, sest vaid päev varem, 13. augustil aastal 1944, tapeti Aliide Purru, tema mees Otto, nende poeg Agathon ja Aliide ema Miina nende kodus Saarlasõ külas Rõugemaal. Tapjateks olid vene sõdurid, kes 12. augustil olid Punaarmee pealetungi käigus jõudnud Pärlijõeni. Mõrtsukate hinnang episoodile oli tapetud pereema foto tagaküljele ülistusteksti kirjutamine oma vägedele.

Külaelanikele rääkisid mõnda aega kohal olnud vene sõdurid, et kuna majas oli ka telefon, siis 80 aastane vanaproua Miina olevat aidanud taanduvaid saksa vägesid tulejuhina. See olevat ka olnud piisav põhjus tema mahalaskmiseks. Teise versiooni järgi olevat pere tapetud sellepärast, et nad üritanud sõduritele viina asemel seebilahust joota. Mõlemad versioonid mõjuvad naeruväärsete ja otsitutena, et õigustada toime pandud sõjakuritegusid.

See õõvastav lugu meenub mulle iga kord kui jutt läheb punamonumentidele Eesti avalikus ruumis ja niipalju, kui ma olen sellest Eesti inimestega rääkinud, siis on valdav osa Eesti peredest puutunud ühel või teisel moel kokku sarnase punaterroriga. Nii saamegi öelda, et lisaks sellele, et punamonumendid on võõra ülemvõimu tähised, on nad ka Eestis korda saadetud terrori ja kuritegude sümbolid ja sellisena on need meie avalikku ruumi täiesti sobimatud. Seetõttu ei saa nõustuda ka kõigi nende arvamusavaldustega, et Ukraina sõja puhkemisel on punamonumentide sümbolväärtus muutunud ja nii ei sobi nad enam sellisena püsti seisma.

Need monumendid ei ole kunagi Eesti avalikku ruumi sobinud, sest meie jaoks seostuvad need vägivalla ja okupatsiooni, aga ka inimeste allasurumise, tapmise ja repressioonidega. Ukraina sõda avas siin ainut veel ühe tahu, mis on seotud Vene imperialismi, revanšismi ja vallutusplaanidega.

Nii saabki ainult nõustuda kommunikatsiooniekspert Raul Rebasega kes ütleb, et punamonumentide puhul on täna muutunud võimatuks hoida avalikus väljas tugevaid konfliktseid sümboleid. Seetõttu on surnute mälestamise koht kalmistul, kultuuriväärtusega monumentide ja relvade koht muuseumis ning ideoloogiline punatekst ei tohi olla avalikus väljas. Kammertooni kõigele annab see, et rahvas ei ole neid monumente püstitanud.

Monument paneb paika selle, mis jääb minevikust meelde ja on kindlasti lubamatu, et ajalugu meenutaksid meile sambad, mis oleks justkui ohvri klantsfotod, mille tagaküljele on kritseldatud ülistus tapjate kuritegudele.