Kuulsin hiljaaegu üht kõrgelt lugupeetud Venemaa tippajakirjanikku ütlemas, et Venemaa riiklikud telekanalid on Venemaa sõjajõudude osa. Neil on oma kindel roll sõjaliste operatsioonide läbiviimisel ning kuna tänapäeval ei peeta sõda ainult kineetiliselt, vaid üha tähtsamaks relvaks on tõusnud massikommunikatsiooni vahendites leviv informatsioon, siis on märkimisväärselt kasvanud ka selle relva kasutamise osakaal.

Seda, et tegu on inforelvaga, on avalikult kinnitanud ka välismaailmale propagandatoodet pakkuva Russia Today peatoimetaja Margarita Simonjan, kes on otsesõnu öelnud, et tema juhitud organisatsiooni missioon on teenida Vene riiki inforelvana konflikti ajal. Rahuajal on nende eesmärgiks kasvatada vaatajaskonda, mida konflikti ajal kasutada ära sihtmärgina.

Nii nagu pea kõigil eestimaalastel, on ka minu teleris Venemaa propagandakanalid vaid nupuvajutuse kaugusel. Üha hetkega on võimalik tuppa tuua teadmine väljamõeldud reaalsusest, agressori kujutamine rahutuvina, totaalne hüsteeria ja vihaõhutamine. Isegi kui ma tahaks nendest kanalitest loobuda, siis täna mul seda võimalust ei ole, sest tegu on telekomioperaatorite põhipaketis olevate telekanalitega.

Viskuti raevukalt kaitsele

Kommunikatsiooniekspert Raul Rebase paari nädala tagune ettepanek viia Venemaa propagandakanalid välja telekomioperaatorite põhipaketist, et neid saaks osta vaid lisatasu eest, langes viljakale pinnasele. Käivitunud debatis kõlas palju toetavaid hinnanguid, aga paljud viskusid ka raevukalt Vene telekanalite kaitsele. Seejuures kõlasid hinnangud, et see oleks sõnavabaduse keelamine ja asjatu venekeelse elanikkonna ärritamine.

Ent Rebase ettepaneku sisu ei olnud keelamine, vaid vaenuliku propaganda viimine välja põhipaketist, et neid saaks siis osta noppekanalitena. Rahuajal oleks see ettepanek igati mõistlik ja mõeldav, aga täna ei ole enam rahu. Infosõda juba käib, käib mõnda aega ja armutult. Sellepärast tuleb mõelda viisidele, kuidas ennast infosõjas kaitsta.

Kriisisituatsioonides kasvab inimeste vajadus informatsiooni järele. Just suurte konfliktide ja katastroofide ajal on meediaväljaannete jälgimine kõige aktiivsem. Euroopas käivituv võimalik sõda seda kindlasti on. Nii saab kahtlusteta väita, et kriisi eskaleerudes võib üha rohkem inimesi saada mürgitatud Kremli kanalite valedest ja desinformatsioonist.

Piiramisest ei pääse

Ühe võimaliku lahendusena vene keelt rääkivate inimeste infotarbimise muutmises on välja toodud ETV+-i eelarve suurendamine. Kindlasti aitaks kvaliteetsem programm venekeelse elanikkonna tasakaalustatud informeerimisele kaasa, aga see ei vähenda piisavalt vaenulike kanalite mõju. Seetõttu tuleb ikkagi mõelda nende tegevuse piiramisele.

Kui hinnata Kremli kanalite sisu, siis päevapealt vajab lõpetamist kahe peamise propagandatoru RTR-i ja NTV saadete edastamine Eesti kaabellevis ning kui telekomifirmad on ise nii nõrgad ja ei suuda seda otsust langetada, siis tuleb seda teha Eesti poliitikutel. Kõik need, kes viskuvad nüüd järjekordselt vene sõjakanalite kaitsele, võiksid mõelda, et seda tehes ei kaitse nad mitte valikuvabadust ja vaba sõna, vaid hoopiski Putini armeed, mis viib ellu järjekordset sõjalist operatsiooni.