Martin Reimi kaasuse kõrval kahvatub isegi Heimar Lengi hiigeltšekkide žongleerimine aastaid tagasi ühel Räpina valimisüritusel.

Kui Kaja Kallase valitsus astus Porto Franco korruptsiooniskandaali tuules ametisse siis öeldi, et selle valitsuse prioriteediks on koroonavõitluse kõrval ka korruptsioonivastane võitlus. Vastav tegevuskava oli paraku selle retoorika kõrval olematu ning mingit liikumist korruptsionivabama Eesti poole me ei näinud.

Uus pauk tuli mõistagi sealt, kus seda kõige rohkem kahtlustati, ehk katuserahadest. Kahtlane oli juba see, kuidas viimase paari nädala jooksul üritasid nii peaminister kui valitsuskoalitsiooni liikmed avalikkust veenda, kuidas sellel korral enam katusrahasid ei maksta.

Mantrana kõlas seejuures jutt, et kõike tehakse regionaalsete investeeringute sildi all ning kõik saab olema hoopis teistmoodi kui varem. Ent siin kehtib vana tõdemus, kui miski kõnnib nagu part, prääksub nagu part ja näeb välja nagu part, siis järelikult ongi tegemist pardiga, ehk nimeta asju kuidas tahad, katuserahad on need ikkagi.

Erilist pettumust valimistas seejuures seik, et opositsioonis katuserahasid teravalt kritiseerinud Reformierkond oli valitsuses olles valmis kohe ka selles küsimuses hobuseid vahetama.

Martin Reim ja korruptsioonikahtlus

Täna oleme silmitsi väga tõsise korruptsioonikahtlusega, sest Eesti Päevalehe käsutuses on rahandusministri parteis kandideeriva endise jalgpallitähe Martin Reimi üleskutse Viimsi valijatele, kus reklaamitakse, kuidas riigieelarvest on just tänu nende erakonnale Eesti ühte rikkamasse valda saadud suur summa raha jalgpallihalli ehitamiseks (EPL 12.10).

Reim kutsub seejuures oma toetajaid enda kui Reformierakonna kandidaadi poolt hääletama. Täpina i peal on kirjale lisatud ka mõistagi Reimi kandidaadinumber. Kui me jätame kõrvale andmekaitseaspekti mis puudutab valimisreklaami saatmist spordiklubiga seotud vanematele ja nende andmete kasutamist, siis nii selget korruptiivset lubadust seoses katusrahadega pole varem Eesti poliitikas aset leidnud.

Selle kõrval kahvatub isegi Heimar Lengi hiigeltšekkide žongleerimine aastaid tagasi ühel Räpina valimisüritusel. Eriti küüniline on seejuures Reimi kirjas välja tulnud fakt, et kaks valitsusparteid on spordihallid ja kohad, kuhu need püstitatakse omavahel pariteetselt ära jaganud.

Peaminister Kaja Kallase jutt, et mingit poliitlist rahajagamist ei ole toimunud ei mõju selle kõige valguses enam kuigi veenvalt. Kui Eesti Päevaleht on tõstatanud küsimuse, kas järgmise aasta eelarves on koalitsioonipartnerid plaaninud laiali jagada oma eelistuste kohaselt kumbki 14 miljonit eurot, siis tuleks seda nüüd põhjalikult uurida.

Täna on õhus kuri kahtlus, et kogu ilus jutt regionaalsetest prioriteetidest ja sotsiaalsetest suundadest osutub suitsukatteks valitsuserakondade küünilisele valimispropagandale. Oleks viimane aeg see kahepalgeline ja räpane skeem prügikasti visata.

Kolm küsimust

Kõike seda arvestades ootab avalikkus vastust kolmele väga selgele küsimusele:

1. Kas valitsuskoalitsioon on regionaalsete investeeringute võrdses jagamises kahe valitsuserakonna vahel omavahel kokku leppinud?

2. Kas Reformierakonna ja Keskerakonna juhtkonnad on investeerimisplaanidest teavitanud KOV kandidaate nagu Martin Reim?

3. Kas praktika, kus riigi investeeringulubadused rakendatakse valitsuserakondade valimisvankri ette, on korruptiivne?

Need on küsimused, millele peaks kindlasti vastama peaminister Kaja Kallas, sest need puudutavad kõige otsesemalt Eesti riigijuhtimise usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust.