Riigikogu on kaotanud töövõime ja ei ole võimeline praegustes kriisides enam adekvaatselt riiki juhtima.

Riigi juhtimise asemel tegeletakse poliittehnoloogilise kempluse ja poliitiliste punktivõitude noppimisega. Valitsuskoalitsiooni üks osapool käitub tüüpilise opositsiooniparteina ja teine on unustanud, et riigivalitsemise kõrval tuleb tegeleda veel ka juhtimisega.

Täna terendava valitsuskriisi ja parlamendierakondade vahel välja kujunenud suhete taustal ei paista enam ühtegi tõsist töötavat koalitsioonivõimalust. Eestile tähendab see poliitilist patiseisu.

See tähendab püsivat kriisi ja rahvaesinduse töö sisulist seiskumist kuni järgmiste valimisteni. Põhirõhk ei ole seejuures mitte Eesti huvidel ega tulevikul, vaid lakkamatul poliitvõitlusel. Isegi, kui uus valitsus moodustatakse, oleks see nn jõulurahu valitsus, mis paistaks silma mitte millegi tegemisega. Olukorras, kus Euroopas käib sõda, me oleme silmitsi võimaliku majanduskriisiga, jätkuvalt süveneb energiakriis, probleemiks on inimeste toimetulek ja ka koroonapandeemia võib end jälle meelde tuletada, on mõlemad väga ohtlikud tulevikstsenaariumid. Need võtavad Eestilt hoo ja kindluse, et suudame kriisid seljatada ja julgelt tulevikku vaadata.

Abielureferendum näitas teed

Poolteist aastat tagasi kiilus meie poliitiline süsteem totaalselt kinni, kui koroonakriisi teise laine tõusuharjal tegeleti sellel hetkel täieliku mõttetusena abielureferendumi eelnõu menetlemisega. Kui toonane koalitsioon arvas, et riigi peamiseks küsimuseks peab olema see, mis toimub inimeste magamistubades, siis kahjuks kaotas pea ka toonane parlamendiopositsioon, mis obstruktiivsetele eesmärkidel esitada riigikogu menetlusse ettepanekud, mis seadsid kahtluse alla isegi Eesti iseseisvuse.

Sellest ennenägematust poliitmängurlusest said toona aru ainult selle tegijad. Teiste jaoks oli see piinlik ja Eesti riiki ja selle parlamenti sügavalt alandav. Seda piinlikku protsessi, kus parlament ei ole piisavalt töövõimeline, oleme näinud ka edaspidi. Täna on see jälle võimendunud, sest erakonnad on sisenemas parlamendivalimiste rattasse, milles kõige tähtsamaks on tõusnud nende endi kitsad poliitilised huvid.

Kahjuks peame ka tõdema, et selle parlamendikoosseisu neli aastat on Eestile mahavisatud aeg. Need viis parlamendierakonda ei suuda enam Eesti riiki juhtida. Kui süsteem on totaalselt kinni jooksnud, siis annab Eesti põhiseadus selle probleemi lahendamiseks võimaluse korraldada erakorralised valimised. Täna on erakorraliste valimiste korraldamine juba sama aktuaalne kui ta oli seda eelmise aasta alguses, mil toonane president Kersti Kaljulaid käis ühiskonda lõhkunud abielureferendumi tuules välja ettepaneku, et EI korral oleksid Eestis toimunud erakorralised valimised.

Kuigi erakorraliste valimiste esilekutsumise viis oleks keeruline, annaks need rahvale võimaluse ühiskonna juhtimisel kaasa rääkida, paneks poliitikuid mõtlema, millist Eestit me päriselt tahame ning vajadusel kutsuks ka ainult isiklikest ambitsioonidest kantud poliitikuid korrale. Just see annaks Eestile muutuse, mida täna nii hädasti vajame.