Üks vähentuntud fakt nõukogude ajast räägib sellest, et sügaval stagnaajal valminud menufilm „Moskva pisaraid ei usu“ võitis 1981. aastal parima võõrkeelse filmi Oscari.

Filmi süžee ise on melodraamale kohaselt lääge. Kolkakülast Moskvasse õnne otsima saabunud maatüdruk armub, saab lapse, aga jäetakse ikkagi maha. Sellegipoolest töötab ta end üles suure vabriku direktoriks ja leiab lõpuks oma eluõnne.

Keskerakonnaga seotud korruptiivsetes ja kriminaalsetes lugudes olid pisarad kuni selle nädalani veel nägemata. Ent nüüd nägime needki ära, kui Tallinna abilinnapea Eha Võrk sai kriminaalkahtlustuse valeütluste andmise eest.

Valeütlused ise on aga seotud ühe kõige uskumatuma looga, mis Eesti erakondade rahastamisel on juhtunud. Lugu ise räägib sellest, et tagasihoidlik Tartu ettevõtjast pereema otsustas annetada Keskerakonnale 50 000 eurot.

Kui ajakirjandus hakkas selle kohta küsimusi esitama, kõlas selgituseks, et raha pärineb naise eksabikaasalt ja oli algselt mõeldud lapse kasvatamiseks, aga selleks, et ekskaasale koht kätte näidata, annetas naine selle kättemaksuks hoopiski Keskerakonnale.

Kui avalikkus hakkas uurima, kuidas tagasihoidliku sissetulekuga naisterahvas sai annetada niivõrd suure summa, siis kõlas mantrana kõigist torudest, et Keskerakond ei kahtle annetaja siiruses. Üks häälekamaid avalikkuse veenjaid oli toona täna omaenese skandaalides siplev Mailis Reps.

Käivitunud politseijuurdlus tuvastas aga selgelt keelatud annetuse tegemise ning täna on kogu see filmilik lugu kohtus, aga melodraama asemel etendatakse meile kriminaalset trillerit.

Täna oleme jõudnud olukorda, kus Eesti riiki ja Tallinna linna juhtiv Keskerakond suudab meile pea igas kvartalis sepistada paraja Eesti riiki ja selle juhtimist häbistava ja nõrgestava korruptsiooniskandaali.

Kümme kuud tagasi lahvatas skandaal toonase haridusministri Mailis Repsi ümber, kes - nagu tänaseks selgub - on avalike vahendite väärkasutamises saanud süüdistuse kümnes kuriteoepisoodis.

Seejärel lahvatas Porto Franco korruptsiooniskandaal, mis viis kahe päevaga ametist Jüri Ratase valitsuse. „Joogid autosse“ skandaal oli selle loogiline jätk ning nüüd siis oleme silmitsi abilinnapea pisaratega.

Need pisarad oleks võinud olla olemata, kui Keskerakond oleks jätnud seljataha Edgar Savisaarelt õpitud käekirja ja tegutsemisviisi.

Need pisarad oleks võinud olla olemata, kui Keskerakond oleks mõistnud, et poliitikas olla saab ka ausalt ja avatult, mitte valetades varastades ja susserdades.

Need pisarad oleksid võinud olla olemata kui Tallinna linnajuhid oleks mõelnud, milleks nad on päriselt ametisse valitud, milleks on inimeste teenimine, mitte enese positsioonide tsementeerimine.

Need pisarad oleks olnud põhjendatud, kui need oleks olnud kahetsuspisarad ja Keskerakond oleks mõistnud, millega nad päriselt tegelevad, ning kahetsusele oleks järgnenud meeleparandus.

See on aga tõenäoliselt muutus, mida me jäämegi ootama. Kahjuks lubab tänane poliitiline süsteem sellel kõigel rahumeeli jätkuda.

Kui aastal 2014 võeti karistusseadustikust Reformierakonna ja Keskerakonna häältega välja punkt, et kriminaalkorras süüdi mõistetud erakonda võib sundlõpetada, siis sisuliselt tekitati sellega olukord, mis lubab korduva kriminaalkaristusega erakondadel rahumeeli edasi tegutseda.

Vähetähtis ei ole fakt, et riik maksab neile hea valimistulemuse eest riigikogu valimistel veel ka preemiat. Keskerakonna puhul on see summa tervelt 1,3 miljonit eurot aastas.

Võib vaid arvata, mida see karistamatuse tunne on tekitanud pikalt võimu külge liimitud inimestega. Ühiskonnale tähendab see, aga halba juhtimist, seisakut ja seejärel juba ka tagasiminekut sinna, kust me tulime.

Kui tänane riigikogu ei näe, et ausa ja eetilise poliitika eest seismisel tuleks olla oluliselt sirgeselgsem, siis tuleb seda teha kodanikel. Rahvalagatus.ee keskkonnas on algatus, mis lõpetaks kriminaalkaristust kandva erakonna riigipoolse rahastuse. Vajalike allkirjade kokkusaamisel jõuab see riigikogu menetlusse ning siis saavad kõik parlamendierakonnad näidata, kas nad soovivad ka päriselt muutusi või ainult lobisevad sellest.

Täna saame aga öelda, et Eesti ja Tallinn pisaraid ei usu.

Eesti Päevalehe pühapäevane arvamuslugude sari "Kohalik Tegija" keskendub Eesti erinevate piirkondade rõõmudele ja muredele enne lähenevaid kohalikke valimisi, sõna saavad nii poliitikud kui kohalikud aktivistid ja asjatundjad.