See küsimus painas sel sügisel pea kõiki riigikogu liikmeid, kui regionaalsete investeeringute sildi all tuli neil langetada otsus, kuidas järgmise aasta eelarvest jagada laiali 3 miljonit eurot. Vaid kaheksa rahvaesindajat suutsid kiusatusele vastu panna ning ei läinud vastu jõule kaasa küsitava rahaeraldusprotsessiga.

Keskuste poole kaldu

Regionaalsete investeeringute nime taha peidetud nn. katuserahade jagamise skeem on Eestis toiminud aastaid. Ka nimi "katuserahad" viitab sellele, et katust pakutakse nii otseses, kuid üha enam ka kellegi meelt heaks tegevalt kaudses mõttes. Kui siiamaani tehti neid rahaeraldusi fraktsiooni täpsusega, siis sellel aastal on juurde lisatud ka ettepaneku teinud parlamendisaadiku nimi. See peaks tagama justkui läbipaistvuse, kuigi tegelikult võib see hoopiski suurendada kiusatust sihtida veelgi täpsemalt kindlat sihtrühma, kelle tähelepanu ja toetust siis püüda.

Nende nn. regionaalsete investeeringute puhul kuuleb ka üha enam õigustust, et kui parlamendiliige saab midagi ja mingite summadega oma valimisringkonna jaoks teha, siis edaspidi ei kisu ta suurte investeeringute puhul tekki oma ringkonna poole. See majoritaarsest valimissüsteemist pärit põhjendus ei tohiks aga üleüldse sobida meie proportsionaalsesse valimissüsteemi. Olgu siis täpsustuseks öeldud, et majoritaarse süsteemi puhul esindabki üht valimisringkonda vaid üks saadik, samas kui proportsionaalse puhul on äravalituid hulgim ning lisaks oma piirkonnale esindatakse ka oma erakonna üleriiklikku vaadet.

Veelgi enam, rohkem kui pooled rahvaesindajad on parlamenti valitud suurtest keskustest ja nende lähiümbrusest, mis devalveerib koheselt jutu regionaalsetest investeeringutest. Kui vaadata toetuste piirkondlikku jagunemist, siis vaatab ka siin vastu keskuste poole kaldu olemine. Vaatamata aastaid kõlanud teravale kriitikale ei ole katuserahade jagamise süsteemi oluliselt täiendatud või muudetud, rääkimata nende kaotamisest. Siit saab teha vaid järelduse, et sellisena on see otsustajatele kasulik. kuigi selle teguviisi teravad kriitikud on püsivalt rõhutanud, et selle tegevuse iseloomus on olemas kõik märgid seadustatud korruptsioonist.

Raha jagatakse suvaliselt

Kõige sisulisem probleem katuserahade puhul on aga selles, et selle raha jagamise skeem on täiesti suvaline, ning kui otsese huvide vältimise nõue kõrvale jätta, puuduvad siin reeglid peaaegu täielikult. Aasta tagasi tekitas laia vastukaja rahaeraldus MTÜ-le Ungern Khaan, mis soovis püstitada mälestusmärki massimõrvarile ja tsaarivõimu taastada soovijale. Vaid avalikkuse raevukas reaktsioon lõpetas selle piinliku protsessi, aga kogu süsteemi vildakus tuli nii halastamatu selgusega päevavalgele.

Juba paar aastat on meil räägitud sellest, et Eesti riigieelarve muutub üha läbipaistmatumaks ja siia oleks vaja tuua muutus. Katuserahade jagamine on, tänu parlamendisaadikute nime kirjutamisele konkreetse rahaeralduse taha, muutunud justkui läbipaistvamaks, aga kahju, mida kogu selle protsessiga tekitatakse, on suurem kui kasu, mida need rahaeraldused annavad.

Ühelt poolt tõmmatakse nii tähelepanu eemale riigieelarve sisuliselt arutelult ja strateegilistelt valikutelt, teiselt poolt on paratamatult õhus küsimus ausatest ja läbipaistvatest valikutest. Selleks, et lõpetada see iga-aastane piinlik saaga, vajab riigieelarve seadus muutmist, mis paneks investeeringu-, projekti- ja tegevustoetuse andmisel kohustuse kohelda võimalikke saajaid võrdselt, ehk vajadusel tuleks raha suunata konkreetsetesse valdkondadesse.

Raha saavad organisatsioonid tuleks seejärel valida juba konkursi teel. Teine ja veel lihtsam variant on sellisel moel katuseraha pakkumine lõpetada. Uskuge mind, et ka sellisel juhul tuleb jõuluvana aasta lõpus ikka, abivajajad saavad märgatud ja head ideed tuule tiibadesse.