Lauri Hussar: jõule ei läinud korda kaotada ei Cromwellil ega kommunistidel. Mis siis nüüd valesti on läinud?

26. detsember 2022

Kas jõuludega on midagi valesti läinud? Igal aastal kuuleme mantrana juttu jõuluaja kommertsialiseerimise kohta.

Tõsiasi on see, et seda juttu oleme kuulnud selle püha tähistamise algusest peale. Millegi tähistamine on inimlik ja Jeesuse sünnipäeva tähistamine on seda kindlasti. Jõule on üritatud ka korduvalt kaotada. Nii on ajaloos olnud teadjamehi, kes on öelnud, et kuna selle püha tähistamist Piiblis ei ole, siis ei tohi seda ka pidada.

Jõule on üritanud ära kaotada puritaan Oliver Cromwell ja kommunistid. Mõlemad tahtsid jõuludest teha tavalist tööpäeva, et inimesed ei saaks tähistada, aga inimesed tähistasid ikka. Muide, kui Oliver Cromwell lüüa sai ja jõulud Inglismaal jälle oma õigusesse tõusid, valmisid järjepanu ka brittide ilusaimad jõululaulud.

Reklaami kuulutavad

Praegu jõuavad jõulud meie teadvusesse jõulureklaamidega. Neist esimesi näeme juba oktoobrikuu lõpus, sest siis saab jõulukaupa müüa kõige suurema kasumimarginaaliga.

Oleme harjunud sellega, et jõuludeelne aeg on aasta kiireim, kus sõbrad, töökaaslased, kogukonnad saavad kokku ja tähistavad lõppevat aastat. Meie esivanematel oli advendiaeg aga vaikse ootuse ja pühaks valmistumine aeg.

Jõulud on selles mõttes iseäralik rahuaeg. Aeg, mil justkui on kohustuslik olla hästi rahulik ja tegeleda elu püsiväärtustega nagu enda suhe jumala ja perega. Samas pole naljalt kiiremat aega kui jõulud, poodide parklad on autosid triiki täis, kingituste ja toidu hankimisest on saanud tõeline klaperjaht, milles pole kohta halastusel ega vennaarmul.

Hoog ei rauge ka aasta lõpus, sest viivitamatult järgnevad jõuludele aastavahetusega seotud askeldused, mis tähendavad, et eriti suure kiirusega peavad saama tehtud kiired tööasjad ning peab jõudma veel külla ja siis on juba ülikiire aastalõpupidu ning telerist peab vaatama kõiki saateid, sest kuidas muidu saab olla oluliste elamustega kursis ja pärast arutelus osaleda.

Peast segi lubadused

Eriti hull on lugu uue aastaga, mil ainult segane inimene võib anda lubaduse loobuda kommidest, põsktubakast, halbadest suhetest, teistest halvasti mõtlemisest ja rääkimisest, üldse kõigest, mis on vale ja millest tuleks lasta lahti.

Ometi müüakse aastavahetusel veidi rohkem peapaelu, liibuvaid pükse ja spordiklubide kvartalikaarte, mis saavad mõnel korral ka häbelikult kasutatud. Ja siis tuleb moraalne klaas veini, segatuna enesehaletsuse ja täiesti selge otsustavusega pöörduda tagasi selle juurde, mis on õige, läbiproovitud ja loomule täiesti selgelt omane.

Ma imetlen praegu põtrade jälgi porilumisel Viimsi poolsaarel ja mõtlen, kuidas õigupoolest on võimalik selles sagimises rääkida jõulurahust. Isegi president ei tunne rahu, vaid vajadust parandada ära ülioluline vastuolu, et suurperetoetus saaks kindlasti makstud kõigi laste, mitte ainult ühiste laste eest.

See võibki olla kompromiss, nagu ütlevad erakonnad, kes uputavad selle kavatsusse hoolitseda absoluutselt ja üleüldiselt pere- ja lastetoetuste tõusu eest. Kes siis hoolitsevad teiste eest, kõigi eest, ja milline saab olla väljavaade, kui igaüks võiks teha, mis on õige, kuid keegi ei liiguta sõrmegi?

Jumalat pole vajagi

Jõulud on ikkagi iseendasse vaatamise aeg. Mida me peaksime sealt otsima ja leidma? Õnn ja rahu võiksid seal ju olla. Aga miks otsida just jõulude ajal, nagu tegid Kaspar, Melhior ja Baltasar. Kumb koidutäht neid liikuma pani, on teada, kuid igaüks peab teadma, mis paneb liikuma meid. Kes jumalat ei usu, see saab jõuludest siiski oma õnne, koos inimestega, kellega ta kõige rohkem koos olla soovib.

Hoogu ei saa samas maha võtta, see peab ise raugema, sest järsul pidurdamisel juhtuvad õnnetused. Arvata, et edasi saab liikuda ainult kiirust lisades, otsimata meelte ühtsust, on ekslik. Jõulukuusk on ilus ja tavaliselt roheline puu, kuid selle ülesanne on siiski ennekõike kanda tähte, mitte ainult leedlampe ja piparkoogisüdameid. 

Rohkem uudised