Tasuta ühistransport röövib riigieelarvest praegu kolm korda suurema summa kui algusaegadel, rääkis erakonna Eesti 200 esimees Lauri Hussar.

 

Keskkond meie ümber on hävinemas tormilise tempoga. Ka Eestis kimbutavad üha sagenevad tormituuled, kuumalained ja üleujutused. Kas veerema hakanud lumepalli on veel võimalik peatada? Just seda küsis Eesti Päevaleht koostöös Fridays For Future Eesti noortega valimistel osalevate erakondade käest enne riigikogu valimisi.

Sarja „Kohepööre“ seitsmendas intervjuus vastas küsimustele erakonna Eesti 200 esimees Lauri Hussar. Täispikka intervjuud Lauri Hussariga saab lugeda Eesti Päevalehe Roheportaalist või kuulata Delfi Taskust.

Teaduslik üksmeel ütleb, et meil on praktiliselt võimatu vältida 1,5 kraadist kliima soojenemist. Eestit kimbutavad juba kuumalainetega suved ja paduvihmad. Seega ei saa enam rääkida kliimakriisi täielikust ärahoidmisest, kuigi saame seda siiski piirata. Millised on Eesti 200 plaanid kliimamuutusega kohanemiseks, et säästa Eesti inimesi kõige hullemast?

Ma olen teiega täiesti nõus, et kliimamuutused on kujunenud meie planeedi kõige suuremaks probleemiks ja nendega tuleb tegeleda kohe. Kui vaatame aknast välja, siis näeme, et lund peaaegu üldse ei ole. Kui mina olin laps, siis ma mäletan, et meil olid kõrged lumehanged, külmad talved ja haruldased ei olnud need juhud, kui ma koolilapsena sain koju jääda, sest olid külmapühad. Tänased koolilapsed ei tea, mis asjad on külmapühad.

Ehk siis kliima soojenemine on kindlasti probleem ja peame sellega rohkem tegelema. Oleme täna väikese riigina juba väga palju teinud, aga meil seisab veel väga suur tee ees. Täpselt samamoodi nagu Euroopa Liit, kuhu me kuulume, on siin teinud olulisi jõupingutusi, olnud eestvedajaks kliimamuutuste vastu võitlemisel ja CO2 emissiooni vähendamisel. Aga meil on palju rohkem tööd veel ees selleks, et suhtumine mitte ainult Euroopas, vaid ka kogu maailmas muutuks. Siin tuleb kindlasti oluliselt rohkem panustada ka kliimadiplomaatiale selleks, et arenevad riigid mõistaksid, millised on võimalused, kui panustada rohetehnoloogiatesse, millised on võimalused päästa ja muuta elukeskkonda paremaks, kui vähendame saastamist ja keskendume ringmajandusele.

Teie programmis oli ka kliimaseadusest juttu. Milline see täpsemalt välja näeks?

Kliimaseadus on väga oluline minu hinnangul sellepärast, et meil on vaja selget raamistikku selleks, et kõik, kes puutuvad kokku kliimaküsimustega, teaksid, millises raamis nad tegutsevad. Kliimaseadus näeks ette ka seda, kuidas ja mil moel toimetada energeetikas ja metsanduses. Kliimaseadus kindlasti näeb ette ka seda, mida peame ette võtma ringmajandusega. Kliimaseadus kindlasti vajab ka seda inimest, kes jälgib seaduse täitmist, mistõttu peame väga oluliseks kliima- ja energeetika [eest vastutaja] ametikohta. Täna jaguneb kliima eest vastutamine väga mitme ministeeriumi vahel. Ministeeriumid on justkui kui silotornid, mis omavahel ei suhtle. Kogu kliimateema peab olema oluliselt selgemalt integreeritud ja seetõttu peame ka hädavajalikuks energia- ja kliimaministri ametipositsiooni sisseviimist.

Kui Eesti oma süsinikuheidet lähiaastatel ei vähenda, süvendame edasi kliimakriisi, aga samas peame 2030. aastal ostma umbes 225 miljoni eest kvoote, sest meie süsinikuheide transpordist, põllumajandusjäätmetest jm ületab Euroopa Liidus seatud eesmärke. Mida teete, et Eesti saaks nendes sektorites kiiresti oma süsinikuheidet vähendada?

Eesti 200 on rohepöörde usku erakond. Oleme teinud väga palju arvutusi ka energiahindade teemal ja üks oluline asi, mida oleme leidnud: roheenergia on täna üks kõige konkurentsivõimelisemaid. Räägime siin tuuleenergia hinnast kuus senti kWh. See puudutab nii mere kui ka maismaa tuuleparke. Tuuleenergia ja taastuvenergia arendamine on üks võti selleks, et jõuaksime nende eesmärkide suunas liikuda, mida oleme riigina endale võtnud. Euroopa Liidus nimetatakse seda Fit for 55 eesmärgiks. Eesmärgi suunas liikumiseks peame keskenduma taastuvenergiavõimekuste arendamisele. Aga selleks peame oluliselt kiiremini hakkama menetlema tuuleparkide planeeringuid. Meie lõunanaabrid lätlased ja leedulased on seda teinud, samas meie kuuleme jätkuvalt taastuvenergeetikutelt, et Eesti ei ole astunud piisavaid samme, et neid planeeringuid menetleda. Meil ei ole aega oodata ja kuue aastaga planeeringuid menetleda, peame hakkama menetlema neid planeeringuid kuue kuuga.

Nagu mainisite, on taastuvatest allikatest odavam energiat toota kui fossiilkütustest. Samuti on teada, et ökosüsteemide hoidmiseks ja taastamiseks peab inimkond energiatarbimist üldsegi vähendama. Milliste sammudega saab Eesti seda teha?

See on väga oluline küsimus. Usun, et peame mõtlema väga tõsiselt sellele, kuidas meie kliimas vähendada soojakadusid. Elumajade soojustamine ja uute elumajade kas CO2- või kliimaneutraalseks ehitamine võiks olla kindlasti üks eesmärk, mida peame täitma. Aga olulisem isegi nendest uutest majadest on, et meie üsna vana elamupark saaks soojustatud viisil, et need soojakaod oleksid oluliselt väiksemad. See on kindlasti üks kõige suurem kokkuhoiu koht.

Transpordist rääkides on täna väga paljud Eesti inimesed sunnitud omama isiklikku sõiduautot põhjusel, et meie ühistranspordisüsteem ei võimalda liikuda viisil, et see oleks kiire. Ma usun, et peame kogu ühistranspordi kontseptsiooni ümber mõtestama nii, et igast Eesti asulast on võimalik välja sõita kahe tunni jooksul. See on üks oluline ja põhimõtteline muutus, aga selles suunas peame liikuma. Peame selleks kasutama kõiki võimalusi, sealhulgas ka nõudepõhise transpordi võimalusi ja vaatama üle kogu liinivõrgu, et ühistransport oleks võimalikult efektiivne ja toimiv.

Energiasektoris tekitame hajustootmisvõimsusi, loome targa elektrivõrgu ja pöörame tähelepanu ka sellele, et meil oleks võimalik lokaalseid päikeseelektrijaamu võrku ühendada. See kõik kindlasti annab sellele kaasa, et ühel hetkel suudame rohkem säästa. Ma usun, et üks kõige paremaid dokumente Eesti energiamajanduse areng perspektiivi osas, on Eesti ettevõtjate poolt kokku pandud Rohetiigri energiateekaart. See teekaart ei näe küll ette, et meie energiavajadus väheneks, sest meie energiavajadus jääb samaks. Aga teeme seal ühe väga olulise muutusena: liigume fossiilsetelt kütustelt taastuvatele energiaallikatele ja seeläbi toome siia väga olulise märkimisväärse muutuse.

Teie programmis oli kirjas põlevkivi keskkonnasõbralik väärindamine. Mida see täpsemalt tähendab?

Peame vaatama ka sotsiaalmajanduslikku olukorda Ida-Virumaal. Kindlasti peab põlevkivist keemiatoodete tootmine ja põlevkivi põletamine lõppema. See ei saa olla jätkusuutlik. Aga peame ka arvestama, et sellega on seotud Ida-Virumaal väga paljud inimesed ja ma ei saa Ida-Virumaal tekitada sotsiaalmajanduslikku katastroofi. Täna on põlevkivitööstuse lõpetamiseks algatatud märkimisväärne projekt, mida nimetatakse õiglase ülemineku fondiks, mille puhul räägime sadadest miljonitest eurodest, mis suunatakse Ida-Virumaa majanduse, keskkonna ja tööhõive probleemide lahendamiseks, et ühel hetkel oleks võimalik see muutus sisse viia. Aga see kõik võtab aega.

Kui räägime põlevkivisektori sulgemisest, siis räägime siin tõenäoliselt kahest etapist. Kõigepealt sellest, et põlevkivi põletamine elektritootmiseks peab tõenäoliselt lõppema ühes faasis, kui meil on olemas piisavalt tootmisvõimsusi taastuvenergias. Teine, vähem saastavam etapp puudutab põlevkivikeemiat ehk seda, mida saame põlevkivist toota. Aga, kui peame silmas eesmärki, et aastaks 2050 võiks tootmine Eestis olla kliimaneutraalne, peab ka keemiatööstus selleks perioodiks lõppema.

Oleme siiani ainus Euroopa Liidu riik, kellel ei ole automaksu. Samas on meie jaoks oluline ühistransport ja selle arendamine. Kas automaks võiks olla lahendus, kuidas ühistranspordile rohkem raha saada?

Ühistranspordi küsimus on hea näide sellest, kuhu viib ühiskonna see, kui ei ole pika plaani poliitikat. Tasuta ühistransport on muutunud nii kalliks, et me ei suuda seda enam üleval pidada. Kui alustati tasuta ühistranspordi projektiga, siis kavandati selleks riigieelarvest 20 miljonit. Täna on see summa kolm korda suurem ja kasvab üha. Ehk peame ütlema, et tasuta ühistranspordi projekt on läbi kukkunud ja peame hakkama leidma uusi lahendusi, kuidas lahendada liikuvuse küsimus.

Olulisem tasuta ühistranspordist on, et ühistransport oleks kiire ja mugav. Tänane tasuta ühistransport seda ei ole. See on ka põhjus, miks Eesti inimesed ei tule autodest ühistransporti. See kindlasti puudutab ka Tallinna linna, kus ühendus lähivaldadega ei ole kõige parem. Ma usun, et kui paari või kümne aasta perspektiivis ehitatakse tramm Tallinnast Viimsisse, siis see trammiliin ise juba tõenäoliselt vähendab oluliselt ka autostumist Tallinnas. Kõik sellised kiire ühistranspordilahendused aitavad vähendada autostumist

Kui räägime mõjudest, mis vähendavad autostumist, siis need on seotud ka auto omamise hinnaga. Arvestades väga kiiret inflatsiooni on auto omamine muutunud oluliselt kallimaks. Väga paljud pered ei pruugi enam suuta autot omada. Mis toob meid uuesti tagasi selle juurde, et ühistransport peab olema kiirem ja efektiivsem. Seetõttu ma arvan, et kõigepealt peame looma olukorra, et inimestel tekiks alternatiiv auto omamisele. Kui see alternatiiv on olemas, peame mõtlema edasi, kas peame hakkama nüüd ühel hetkel maksudega reguleerima auto omamist.

Eesti on omanäoline riik ka sellepärast, et meil on väga palju hajaasustust. Kui maapiirkondades elavatele inimestele, kes peavad bussipeatusesse jõudmiseks kõndima neli-viis kilomeetrit, kehtestame automaksu, siis see tõenäoliselt täna ei ole kõige mõistlikum. Aga kui meil on tulevikus olemas nõudepõhine ühistransport, meil on olemas oluliselt tihedamalt liikuvad tsentraalsed maakonnaliinid, siis on kõik võimalik. Siis räägime juba täiesti uuest transpordi kontseptsioonist. Aga tänane olukord on selline, et ma pigem ei toeta automaksu kehtestamist.

Te just ütlesite, et hästi oluline on arendada ühistransporti, aga samas, et automaks tuleb hiljem. Kust tuleb raha, millega ühistransport üles ehitada?

Ma usun, et väga paljudes kohtades on raha olemas. Riik peab oma kulutused väga põhjalikult üle vaatama. Meile on aastaid räägitud sellest, et Eesti riigile tuleks teha nulleelarve, seda ei ole tehtud. Meil on aastaid räägitud sellest, et peaksime liikuma personaalse riigi suunas, mis aitab meil vähendada ametnike arvu, samal ajal aitab iga inimese jaoks kujundada personaalsed teenused ja toetused. Kogu riigi raha jagamise süsteem võiks olla oluliselt personaalsem. Seal kindlasti on väga suur kokkuhoiu koht. Ehk siis need kokkuhoiukohad tuleb kõigepealt üles leida enne, kui hakkame rääkima uute maksude kehtestamisest. Mingil põhjusel ei ole seda julgust piisavalt olnud.

Teaduslikult on saanud selgeks, et SKT ja majanduskasvu jahtimine toob kaasa elurikkuse hävingu ja kliimakriisi. Mida plaanite teha selle teadmise valguses, et Eesti majandus püsiks stabiilne, aga ei hävitaks meie keskkonda?

Mina usun, et meie võimalus peitub ka ringmajanduses. Ringmajanduses sellepärast, et praegu viskame liiga palju asju ära, kulutame liiga palju asjadele, mida meil ei ole tarvis. Me ei remondi, vahetame vanad asjad uute vastu välja, kuigi võiksime kaaluda hoopis asjade taaskasutamist. Ka riiete puhul meil ei ole täna lahendust, kuidas vanu riideid ümber töötleme. Ma usun, et Eesti jaoks on siin suurepärane võimalus olla teerajaja. Ringmajandus on kindlasti üks tuleviku majanduse vorme, millele panustada. See on põhjus, miks ma arvan, et peame väga jõuliselt edasi liikuma. Miks mitte kaaluma ka võimalust, et kehtestada remonti tegevatele ettevõtetele, kes toovad vanu asju ringlusesse tagasi, väike käibemaksusoodustus. See võib soodustada remontimist. Näiteks kui teler on katki läinud, siis võib-olla annab seda telerit remontida ja seda veel kasutada.

Kuidas tavalist inimest motiveerida remonditeenust kasutama ja mitte lihtsalt uut asja ostma?

Pigem läbi soodsama lahenduse, see kindlasti on üks võimalus. Teine asi on inimestele taaskasutuse propageerimine. Mina usun, et omavalitsuste korraldatud väga selge jäätmete kogumise ja korraldamise süsteem aitab kindlasti inimestel mõelda rohkem sellele, kuidas tuua ringlusesse rohkem tagasi materjale. Ma pean täiesti realistlikuks eesmärki, et aastaks 2030 70% jäätmetest oleks taaskasutatavad. See puudutab väga palju kohalikke omavalitsusi ja nende vastutusvaldkondi. Peame aitama järele neid omavalitsusi, kus see teema ei ole täna veel nii aktuaalne. On kindlasti kohti, kus jäätmemajandusega on väga kaugele jõutud, plaanid on paigas ja regulatsioonid täpselt määratletud, aga on teised omavalitsused, kus see võtab rohkem aega. Isegi kui regulatsioon on, siis selle ellu viimine võib olla keerulisem. Riik võiks siin tulla appi ja aidata need omavalitsused järele, kellel on raskused.

Just tootmisest ja väiksematest kohtadest rääkides on üks väga oluline teema toitumine ja toidu kasvatamine. Taimekaitsevahendid on ohuks nii meile kui ka elurikkusele, samas on ka loomakasvatus äärmiselt saastav. Sellest hoolimata raisatakse Eestis igal aastal umbes 167 miljonit kilogrammi toitu. Kuidas on Eesti 200-l kavas väheneda raisatud toidu hulka?

Meil on Eestis toidu raiskamisega olukord parem kui Euroopas keskmiselt, aga kindlasti ei ole olukord, mille üle võiksime või peaksime uhkust tundma. Ka viimane aasta, arvestades kiirelt kasvanud toiduainete hindasid, on siin toonud väga olulise muutuse: inimesed vaatavad oluliselt hoolikamalt, mida nad oma toidukorvi panevad. Toidukorvid on jäänud väiksemaks, on oluliselt ratsionaalsemad ja tõenäoliselt see ka tähendab, et prügikasti mineva toidu hulk on vähenenud.

Ma olen väga tänulik kõikidele nendele mittetulundusühingud ja organisatsioonidele, mis on tegelenud sellega, et tähtaja ületanud toidu puhul kaalutakse võimalust anda seda vähekindlustatud või toimetulekuraskustega inimestele. See on ka kindlasti üks samm, mis aitab toidu raiskamist vähendada. Siin ka mitmed kaupluseketid teevad aktiivset koostööd.

Ma arvan, et ka inimeste teadlikkuse tõstmine seoses toiduvalikutega on äärmiselt oluline. Kui üha rohkem inimesi mõtleb hoolikalt oma valikud läbi, siis on seda olukorda võimalik muuta, ma arvan. Ma olen päris kindel, et olulise muutuse on toonud ka see, et eriti just koroonakriisi tuules väga paljud inimesed ja ka eakamad inimesed tellivad endale koju toidukaupa internetist. Ka minu vanemad teevad seda: nad ei lähe enam ise poodi, vaid tellivad endale koju ja väga täpselt kalkuleerivad alati läbi, mida neil on tarvis. Selline teadlik toidu tellimine kindlasti aitab ka toidu raiskamist vähendada.

Mainisite kolmandat sektorit, et just MTÜ-d aitavad toidu raiskamist vähendada. Aga siiski on poel praegu odavam toitu ära visata kui võtta ühendust MTÜ-dega, kes seda laiali jagavad. Kuidas tagada, et poed oleksid rohkem motiveeritud toitu mitte ära viskama?
Kõigepealt tuleb neid veenda, see on ikkagi ennekõike selgitamise küsimus. Loomulikult võib ühel hetkel rääkida, kas kehtestada regulatsioone, et seda olukorda lahendada. Õnneks on inimeste vastutustunnet oluliselt juurde tulnud, oskame ühiskonna ja kogukonnana paremini toimetada. Seega enne kui midagi reguleerime, räägime inimestega, niimoodi saame parema tulemuse. Siis tekib ka usaldus.

Üle poolest Eestis raiutavast puidust valmistatakse lühikese eluaega tooteid või jõuab sootuks Lääne-Euroopa keskküttejaamadesse. Kohalikud kogukonnad aga võitlevad tuliselt RMK-ga, et säilitada enda metsasid. Mida te kavatsete teha metsanduses, et Eesti metsad oleksid süsinikku siduvad ja samas ka mitmekesised?

Metsanduse teema on Eesti 200 jaoks väga oluline. Meie hinnangul on Eesti mets kindlasti see keskkond, mida peame hoidma ja liigirikkus metsas peab säilima. Samal ajal metsa majandades loome töökohti ja rahvuslikku rikkust. Siin tuleb kindlasti leida tasakaal. Eesti 200 on arvamusel, et Eesti metsade raiumine ei tohiks ületada majandusmetsade aastast kasvu. Metsi võiks kasvada rohkem juurde kui me raiume.

Teiseks, äärmiselt oluline on see, et võimalikult palju hakkaksime kasutama püsimetsanduse majandamise põhimõtteid. See tähendab seda, et metsa küll raiutakse, aga üldmulje ei muutu – majandatav mets näeb välja ikkagi nagu mets. Võib-olla ta esimesel kahel aastal pärast raiumist näeb natuke välja nagu parkmets, aga üsna pea ta hakkab võtma lopsakaid vorme. Seetõttu ma usun, et selline metsanduse viljelemisel vorm on kindlasti väga paljudele meeltmööda ja seda tuleks võimalikult võimalikult palju kasutada.

Usume, et puitu tuleb väärindada nii palju kui võimalik. Mitte raiuda, vaid väärindada nii palju kui võimalik. Kindlasti tuleks Eestisse ehitada biotoodete tehas, mida meil täna ei ole. Siis suudame väärindada ka sellist puidumassiivi, millel väga palju väärtust ei ole, aga suudame sellele anda oluliselt suurema väärtuse. See aitaks meil keskenduda ka paljudele teistele eesmärkidele, mida puidusektoris oleme ette näinud.

Sealhulgas ka sellele, et suur osa Eesti majadest võiks olla puidust ehitatud, ka avalikud hooned. Esiteks on see keskkonnasõbralikum. Betoonist ja kivist ehitatud majad saastavad muuseas keskkonda rohkem kui puidust ehitatud majad. Puidust majad toimivad ka süsinikuladudena. Kui metsa on maha võetud, siis hakkab seal kasvama uus mets, mis hakkab ka ju kohe CO2-te siduma. Ehk siis maailma kopsud metsa näol ei kao kuhugi. Kõige tähtsam on, et Eesti looduskeskkond oleks hoitud, liigirikkus oleks tagatud ja Eesti metsad oleks majandatud kõige paremal moel.

Puidu kasutamine on ilmselt väga oluline teie jaoks. Kas see eeldab ka raiemahtude suurendamist?

Me kindlasti ei näe ette raiemahtude suurendamist. Pigem peame mõtlema sellele, kuidas puitu väärindada. Kui siin veel ühest meetmest rääkida, siis kindlasti me ei toeta puidu põletamisele peale maksmist. See tuleks lõpetada päevapealt. Tuleb leida teised viisid puidu väärindamiseks, näiteks biotoodete tehas ja palkmajad. Täna meie vahe puidu väärindamises Põhjamaadega on ikkagi märkimisväärne. Peame selle vahe kinni võtma.

Mainisite liigirikkuse olulisust ja püsimetsandust. Kas teilt võib oodata pesitsusrahu ja lageraiekeeldu?

Eesti 200 programmis on kirjas pesitsusrahu kehtestamine kevadisel pesitsusperioodil. Juhul, kui see on võimalik, teeme selle ära.

Ja lageraie?

Kindlasti oleme raadamise vastu. Ma arvan, et igasugune raadamine tuleb maksustada ja sellisel moel kaotada. Mis puudutab lageraiet, siis usume, et kõikides kohtades, kus püsimetsanduse lahendused on võimalikud, tuleb need ellu viia. Lõppkokkuvõttes tänu sellistele lahendustele näeb Eestimaa ka palju ilusam välja.