Eesti 200 liikme Jüri Lehtmetsa „Kohanemise meistriklass“ räägib palju rohkemast kui ainult haigusest ja selle tagajärgedega toimetulemisest.

Jüri Lehtmetsaga puutusin ma esimest korda kokku aastaid tagasi, kui käisin Eesti puuetega inimeste kojas rääkimas meediast ja meediaga suhtlemisest. Muu hulgas käsitles koolitus ka seda, kuidas oma sõnum kõlama panna ja kuidas tulla toime meediasuhtluses aset leidva keerulise olukorraga. Koolituse juurde kuulus ka intervjuuharjutus, kus äsja kuuldud näpunäiteid sai samas ka praktikas telekaamera ees proovile panna. Jüri, kes oli üks minu koolitatavatest, oli teooriaosas üks aktiivsemaid küsijaid, ning kui enne praktilist teleintervjuud uurisin, kui teravaks võib selle küsitlemise jooksul minna, siis teatas Jüri, endal kelmikas säde silmis, et „ikka väga karmiks“. Praktilise intervjuuharjutuse jooksul sain teada palju Jüri diagnoosi ja hakkamasaamise kohta, aga ka selle kohta, kui tublilt Eesti lihasehaiged enda eest seisavad. Keeruliste intervjuuolukordadega tuli Jüri mängeldes toime ning terve õppeusutluse vältel valdas mind temaga suheldes tunne, et Jüri elu motoks on see, et kõik on võimalik – seda hoolimata haruldasest lihasehaigusest, mis kannab keerulist nime Duchenne’i lihasdüstroofia. See haigus avaldub juba varases lapseeas, kui kolmanda ja kuuenda eluaasta vahel ilmnevad kõndimisraskused. Liikumisprobleemid süvenevad pidevalt ning juba teismeeas aheldab see suurema osa sündoomi all kannatajatest ratastooli.

Võimatuid asju pole

Jüri lugu on tänaseks jõudnud raamatukaante vahele. „Kohanemise meistriklass“ räägib palju rohkemast kui ainult haigusest ja selle tagajärgedega toimetulemisest. See on raamat elamisest, elada oskamisest ja elurõõmust, aga ka leidlikkusest ja raskustega toimetulemisest. Raamatu peamine sõnum on aga see, et kui on olemas tahe, siis ei saa olla võimatuid asju.

Raamat algab kirjeldusega selle haruldase haiguse iseloomust. Kokku võib selle diagnoosiga inimesi olla Eestis paarikümne ringis ning ravi sellele praegu veel ei ole. Raamat ütleb, et tänu tänapäevasele ravile ja füsioteraapiale on liikuvust võimalik kauem säilitada, aga haigust ravida ei ole veel võimalik.

Seejärel saame minna rännakule Jüri lapsepõlve, ja lapsepõlv on alati ilus. See viis, kuidas Jüri oma lapsepõlvest kirjutab, on kaasahaarav ja mõtlemapanev ühtaegu. Lapsena peaks ju maailma muudkui avarduma, muutuma suuremaks ja põnevamaks. Nii kirjeldab seda ka Jüri, kuid samas on selle juures ka kirjeldus, kuidas haigus üritab kogu aeg Jüri maailma kitsendada. Lakoonilised kirjeldused kukkumistest ja luude murdmisest on lugejale lausa füüsiliselt valusad. Jüri kirjeldustes on see aga kui paratamatus, millega tuleb leppida ja edasi minna. Ja neid, kes Jüri edasi aitavad, on palju. Ennekõike muidugi tema isa ja ema, nende pühendumus ja soov pakkuda pojale nii täisväärtuslikku elu kui võimalik. Just pere ja kogukonna tugi, olulisus ja sügav tähendus on Jüri enda tahte, elurõõmu ja eneseteostuse kõrval teine selle raamatu kandev sõnum. Viis, kuidas Jüri kirjutab oma isast, tema põhimõtetest, pühendumusest ja sellest, et isa oli valmis ka päevapealt jätma oma senise töö, et pakkuda end Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse bussijuhiks, et olla nii pojale toeks, on sügav ja hingeminev. Kõige selle taustal kõlab kodust kaasa saadud sõnum, et Jüri ei jää kunagi millestki eemale, vaid pere teeb temaga kõike koos.

Kodust saadud oskused ja väärtused on Jürile olnud hindamatuks abiks edasises elus hakkamasaamisel. Seetõttu võib ka „Kohanemise meistriklassi“ pidada omanäoliseks eneseabiõpikuks. Jüri eneseanalüüs, kuidas väga piiratud võimaluste juures üritada ikkagi elada iseseisvat ja vanematest sõltumatut elu ning kuidas saavutada tulemusi läbi selle, et usaldada inimesi, aga osata neid ka õigesti hinnata, paneb lugeja mõtlema ka enda eluvalikute ja lahenduste peale.

Kõik on võimalik

Just pühendunud sõpradel ja kogukonnal on siin oluline roll, mistõttu on ka mõistetav, et Eesti lihasehaigete seltsi tegemistele on raamatus pühendatud eriline roll. Kõige sümboolsem ja rõõmsam on peatükk ratastoolihoki meeskonna kohta, mille väravavaht Jüri pikki aastaid oli ning millega käidi korduvalt võistlusreisidel ka raja taga. Moto, et kõik on võimalik, väljendub ka Jüri haridustee, välisreiside ja ühiskondliku aktiivsuse peatükkides. Just pidevas liikumises olek on see, mis innustas Jüri panema kirja oma lugu, mille lõppsõnas ütleb ta nõnda: „Millised on minu ootused tuleviku suhtes? Säilitada iseolemise rõõmu ja et mu ümber oleks jätkuvalt inimesi, kellega koos elu kogeda.“ Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Jüri Lehtmetsa raamat on inspireeriv ja innustav ja sobib nii suurepäraselt jõuluvana kingikotti kui ka lihtsalt hoogsaks elujaatavaks lugemiseks.