Nüüd on siis Eesti poliitiline süsteem lõplikult kokku jooksnud kui valitsuse juhtpartei Reformierakond esitas parlamendi lastetoetuste tõstmise eelnõule 2000 muudatusettepanekut.

Eesti poliitikaloos on tegu pretsedendiga, sest mitte kunagi varem ei ole valitsuspartei, täpsemalt peaministripartei rakendanud obstruktsiooni ehk meetmeid parlamendi töö peatamiseks. See on ka olukord, mida Eesti põhiseaduse koostajad ei osanud ette näha, et poliitilises mängulustis minetatavad parlamendierakonnad igasugune vastutuse.

Reformierakonna sammule eelnes periood, milles Keskerakond Reformierakonna valitsuspartnerina käitus tüüpilise opositsioonierakonnana, pannes koalitsioonipartneri kahvlisse nende varasemate dogmaatiliste lubaduste ja ülihelde lastetoetuste paketi vahele. Kogu kahvlisse panemise viis ja loogika oli seejuures tehtud moel, mille tegelik eesmärk võib olla soov lõhkuda praegune valitsus.

See kõik toimub ajal, mil meil on Euroopas käimas sõda, me oleme jätkuvas energiakriisis ja tugeva inflatsioonilise surve all ning jätkuvalt on õhus oht koroonapandeemia naasmiseks. Vastutustundlikust riigijuhtimisest on see kõik valgusaastate kaugusel.

Lennart Meri meenutades

Aastal 1995, mil puhkes üks Eesti poliitajaloo suurimaid skandaale lindiskandaal näol, teatas toonane president Lennart Meri: “See armsad kaasmaalased, ei ole enam skandaal. See on demokraatliku riigi kriis. Peame endalt küsima: kas võim on rahva käes, kui pealtkuulamisriistad on teiste käes“.

Parafraseerides Merit, siis saame tänase olukorra kohta öelda, et see ei ole enam valitsuskriis, see on demokraatliku riigi kriis. Peame endalt küsima, kas võim on rahva käes kui tema valitud esindajad lülitavad parlamendi välja. Ja tõepoolest parlamendi töö on täna blokeeritud, meil puudub ka igasugune kindlus, et valitsus on töövõimeline, sest selle üks osapool on end arvanud opositsiooni ja teine kasutab vaid opositsioonile sobivat relva. Kui kõik on aga opositsioonis, siis kes tegeleb riigi juhtimisega?

Rahval aeg võim võtta

Praegu riigikogus ja valitsuses toimuv esitab ka küsimuse, kas Eesti põhiseadus ikka töötab ning mida teha olukorras, kus mitte keegi ei vastuta parlamendis enam oma tegude eest. Põhiseadus peaks siin viimase õlekõrrena andma võimaluse erakorraliste valimiste korraldamiseks, aga kas see ka tegelikkuses toimib või saab poliitilise mängulusti ja otsustamatusega vedada Eesti rahulikult järgmiste korraliste riigikogu valimisteni?

See on küsimus, mis vajab kiiret vastust. Kui valitsus ja parlament enam ei toimi, siis on süsteem kinni jooksnud ja seda tuleb demokraatiates ikka ette. Siis peakski olema kord rahva käes, kes saaks olukorda kaaludes teha uue otsuse.