Head Eesti inimesed, mõttekaaslased, head kahesajased!

Selle tänase pöördumisega teie poole tahan ma välja öelda selle, mis eesmärgil me oleme siia kogunenud ja miks me kõik teiega koos valimistele läheme. 

Võib ju arvata, et kohalike volikogude valimised ei otsusta seda, millise suuna Eesti valib. 

Kuid see on vale arusaam.

Praegu on igad valimised olulised, sest need määravad ära maailmavaatelise tasakaalu Eestis järgmiseks kümnendiks. 

Kas me liigume aina suurema inimeste vabaduse, looduse säästmise ja majanduse muutmise suunas. 

Kas me usume, et kliimas toimuvad muutused on meie tegevuse tagajärg ja muudame ennast. 

Kas me jääme avatuks, Euroopaga koos tegutsema. 

Kas me tahame olla ees minejad nende muutuste vedamisel, mis ilmselgelt meie ees on? 

Või me tammume paigal või sootuks asume muutuste vastu võitlema. Üritame aega tagasi pöörata, eitada kliimamuutust, taandume Euroopast, võtame sisse kaitsepositsiooni välismaailma suhtes, lükkame endast eemale meie sõbrad ja liitlased, kelle oleme viimase 30 aastaga taas leidnud? 

Igad valimised otsustavad, millise valiku tuleviku osas me teeme. Nii presidendi valimine, kohalike volikogude valimine, Euroopa parlamendi valimine kui riigikogu valimine. 

Kui meie tahe on, et Eesti oleks demokraatlik riik, vabade inimestega, kes võtavad tõsiselt oma kohustust selle maa, Euroopa ühise ruumi ja planeedi kestmise eest, siis me ei saa täna kõrvale jääda, mitte osaleda. 

Sest iga valimisega on võimalik eemale liikuda demokraatlikust süsteemist viies sisse kontrolli sõnavabaduse üle, sulgedes meediaväljandeid, kes võimulolijatele on ebamugavad, piirata inimeste võimalusi oma elu üle otsustada, seada sisse kontrolli nende üle, kes peaksid seisma kõikide võrdsete õiguste eest saada kaitset võimu omavoli eest. 

Neid riike, kes ei pea demokraatlikke põhiväärtusi enam peamisteks ühise elu alustaladeks, võib leida meile väga lähedalt. 

See ei juhtu üleöö, revolutsiooni või ühtede valimiste tulemusel. See on juhtunud väikeste sammudega kümnendi jooksul, iga järgmiste valimistega. 

Seega, ka kohalikud valimised täna Eestis on olulised, mis võivad meie demokraatia murda või siis mitte.

Eestis on juba mõnda aega õhus tunda suurt rahulolematust ja ärevust, sest me ei ole kindlad, et meie tänased juhid teevad õigeid otsuseid. Või kas nad üldse tahavad võidelda Eesti, Euroopa ja planeedi eest. 

Valitseb usaldamatus ja vastastikuse mõistmise puudus. 

Öelda, et Eesti inimesed ei mõista meie valitsuse kärpeplaani on tegelikult tagurpidi öelda, et meie poliitikud ei mõista Eesti inimesi. 

Meil on juhid, kes ei mõista, miks ei olda nendega rahul. 

Rahulolematus laiub täna üle sotsiaalsete, geograafiliste ja etniliste piiride. Ei saa öelda, et ainult venelased ei ole rahul, või et ainult pensionärid ei ole rahul, või maal elavad inimesed ei ole rahul. 

Väga paljud ei ole rahul.  

See on kuhjunud juba pikemat aega, viimase kümnendi jagu.

Meid on juhtinud juhid, kes partei ja isiklikust karjääri huvist lähtudes on kaotanud silmist selle, miks on Eesti riik loodud. 

30 aasta eest tagasi võidetud otsustamise õigus, meie iseseisvus, on vahend selleks, et eestlased ja eestimaalased saaksid ise oma elu korraldada nõnda, et inimene oleks siin Eestimaal õnnelik. 

Saaks rääkida oma, eesti keeles, õpetada selles keeles oma lapsi. 

Et Eestimaalased, olenemata oma etnilises enesemääratlusest saaksid olla uhked selle üle, kes nad on - venelased, ukrainlased, tatarlased - ja olla samal ajal uhked ka Eesti üle. 

Et inimene saaks olla vaba ning meie koos loodud ja toetatud valitsemise süsteem – riik – on toeks siis, kui seda tuge on vaja, investeerib inimeste haridusse, tegutseb selle nimel, et kõigil inimestel oleks Eestis vääriline sissetulek, õigus luua pere ja sõlmida abielu. 

Et kõigil oleks see õigus! 

Meie rahuolematus on suur.

Kui me ei ole rahul, siis tuleb muuta seda, millega me rahul ei ole. 

Muutus on meie teha, mitte kellegi teise.

Ja Eesti vajab muutust, vajab järgmist käiku. 

Me vajame muutust mõtlemises ja sihtides. 

Me peame hakkama mõtlema Eestist kui riigist, mille kõige olulisem vara ei ole mitte hästi asfalteeritud maantee või kauneimate majadega merekalda asum.

See on ka tähtis, kuid kui Eesti inimene on õnnetu, kui tema hinges on ärevus tuleviku osas, kui tema tervis, nii vaimne kui füüsiline, ei ole kiita, siis ei loe see, kui kiiresti me Tallinnast Tartusse maanteed mööda jõuame. 

Loeb see, kas me peame tähtsamaks investeerida betooni või meie inimestesse.

Riigi ülesehitamise ajajärgul oleme me 30 aastat lähtunud kokkulepitud põhimõttest, et me oleme valmis sööma kartulikoori, tegema ületunde ja sissetuleku saamiseks töötama mitmel töökohal korraga, sest oluline on riik uuesti üles ehitada oma ilusate koolimajade, teede, ministeeriumite hoonete ja kultuurimajadega. 

Ja me tegime seda.

Meil on head teed, ilusad koolimajad ja aukudeta teed. 

Kuid nüüd on käes aeg, kus ilusast majast tähtsam on inimene. 

Me oleme juba piisavalt jõukad, et maksta oma õdedele ja hooldajatele väärilist töötasu. Me tegelikult suudame maksta head palka oma õpetajatele ja õppejõududele. Me peame suutma maksta head tasu meie päästjatele. 

Me oleme juba liiga kauaks jäänud betooni investeerimisse kinni. Kuid see ei tee meid enam rikkamaks ega õnnelikumaks. 

Jõukama, kestlikuma ja õnnelikuma Eesti saavutamiseks tuleb kõige rohkem investeerida oma inimestesse.

See tähendab eelkõige investeerimist haridusse.

Kui me tahame jõuda Soomele järgi, siis me peame mõistma, et rikkuse on põhjanaabritele toonud haritud inimene, kellesse on investeeritud ja kes tunneb end õnnelikuna.

Hea majanduspoliitika aluseks on tark hariduspoliitika.

Ja tark hariduspoliitika ei ole huvihariduse kärpimine.

Me peame muutma oma sihte. 

Eesti riigi eesmärgiks ei ole olla kõige paremas tasakaalus eelarvega riik maailmas. Riik, mille rahandus on korras, on hästi juhitud riik, kuid kui see muutub eesmärgiks omaette ja selle täitmise nimel kärbitakse sihitult, omamata ettekujutust, mis mõju see omab Eesti inimeste heaolule, siis me muutume riigiks, kust lahkutakse ja kus inimesed on õnnetud, isegi vihased ja kurjad.  

Sihitu valitsemine, valel eesmärgil kärpimine ja oma inimestesse mitte investeerimine on vesi populistide veskile. 

Tänase valitsuse selline tegevus viib meid olukorda, kuhu me tegelikult ei taha sattuda – populistide võimuletulekule. 

Populistide toetuse tõusu taga ei ole rumal ja harimatu rahvamass maalt. See on suurim vale, mida võimul olijad on viimase kümnendi jooksul endale ja meile sisestanud. 

Eesti rahvas ei ole rumal ega harimatu. 

Eestlased on nördinud ja pettunud, sest Toompea võimutantsu tantsijate kõrvadeni ei kostu ammu juba eestlaste hääled. 

Ei kostu teadlaste ja ülikooli õppejõudude hääled, ei kostu meditsiinitöötajate ja päästjate hääled ega väikeettevõtjate hääled. 

Populistid kannavad provotseeriva, tüli noriva stiiliga inimeste kurnatust ära kasutades need hääled küll avalikus ruumis kohale, aga see ei ole teinud kedagi kuuldavamaks, sest sõimu ja räuskamise taga läheb sõnum kaduma. 

Halveneb veelgi meie oskus üksteist kuulata.  

Kurb tõsiasi on ka see, et populistidel pole lahendusi ja nagu me nägime, ka mitte valitsemisvõimekust. 

Kaks aastat kaotasime ebaprofessionaalsele juhtimisele, räuskavale suhtlemisele Eesti inimeste ja meie sõpradega, arutule referendumile, mis mitte kellegi elu ei oleks paremaks teinud, vaid vastupidi, oleks teinud õnnetuks väga suure hulga eestlasi. 

Tegusid ei ole ka teistel erakondadel. 

Me oleme kahetsusväärselt jõudnud 30 aastaga meie riigi juhtimises otsustamatuse ja mugandumise ajajärku. 

Julgust otsustada õigel ajahetkel on kõvasti puudu nii Riigikogus kui valitsuserakondades. 

Mugandumine on liiga laialt levinud ka ametnikkonnas. Covid-19 kriis on selle valusalt välja toonud. 

Need kriitilised olukorrad, mis on meil kriisiga võitlemisel üles kerkinud, on põhjustatud pikaajalisest probleemide eiramisest. 

Meie digiriik ei tööta kriisi ajal nõnda, nagu me seda arvasime, kuigi juba pikemat aega on kostunud kriitilised hääled, et meie süsteemid ei ole ammu juba tasemel. 

Meie tervishoiusüsteem toimib varuakude peal ja kriisiolukorras olime me murdumise äärel, sest me oleme pikka aega jätnud lahendamata õdede ja meditsiinipersonali puuduse probleemi. 

Meie riigiaparaat ei ole paindlik, puudub koostöö ja on liigselt koormatud bürokraatiaga. Ka sellest, silotornidest ja üle-reguleeritusest on ju räägitud aastaid. 

Ja meie tegemata otsused lõimumise edendamiseks, eelkõige ühises koolihariduses ja ühises inforuumis, on need, mis meid nüüd on kätte saanud selles kriisis. 

Koroonakriis on näidanud, mis juhtub siis, kui poliitikud jätavad otsused tegemata. Kuid meil on täna vaja teha juba uusi otsuseid uute probleemide lahendamiseks.

Kuid meil ei ole kahetusväärselt käigukasti, et uus käik sisse panna ja ka üleilmseid kriise menetletakse tavaolukorra rutiinis, ei otsustata, ei juhita, ei julgeta teha muutusi. 

_   _  _

Eesti vajab muutust, uut käiku. 

Meie esindusdemokraatia vajab muutust – poliitiline teerull tuleb saata ajaloo prügikasti, tuleb sisse seada ministrite kompetentsi kontroll enne ametisse hääletamist, obstruktsionismile tuleb anda selgem õiguslik vorm, et see ei oleks relv, millega me ise oma riigi seisma paneme. 

Riigivalitsemise korraldus vajab muutust ja mitte näilist, kõlavasõnalist kuid sisutühja riigireformi kava, vaid tegelikke otsuseid mugandumisest ja ülereguleeritusest välja pääsemiseks. 

Eesti haridus ootab olukorda muutvaid otsuseid ühtsest Eesti koolist, õpetajate järelkasvu tagamisest, kõrghariduse rahastamisest ja koolivõrgu põhimõtetes kokku leppimist. 

Eesti vajab muutust regionaalpoliitikas. Taaskord, mitte regionaalarengu arengukava, vaid päris otsuseid. 

Me peame tegutsema nõnda, et väljaspool Tallinna ja Harjumaad jääks inimestel rohkem raha kätte, et nende sissetulekud kasvaksid ja ettevõtjad oleksid huvitatud looma uusi töökohti. 

Et inimesed saaksid elada seal, kus nad tahavad ja ei pea tegema pealesunnitud otsust ära kolida. 

Selleks peame investeerima palju rohkem raha väljaspoole Tallinna, vabastama ettevõtjate sinna investeeritud raha tulumaksust ja vähendama väljaspool Tallinna inimeste tulu pealt makstavaid makse. 

Me peame muutma kohalike omavalitsuste korraldust. Haldusreform ei ole oma eesmärki täitnud. Vallad ja linnad ei ole paremini juhitud ega saanud jõukamaks. Vastupidi, kohalik võim on inimesest kaugenenud ja muutunud veelgi bürokraatlikumaks. 

Meie linnad vajavad muutust. Muutust mugandunud juhtimisest välja, korruptiivsetest praktikatest vabaks, muutust linnaruumis lapsele ja vanemaealisele sobilikumaks kohaks elamiseks. Rohelisemaks, palju rohelisemaks selle sõna kõikides tähendustes.

_  _  _

Eesti 200 toob muutuse. 

Meie meeskondadesse üle kogu Eesti on koondunud inimesed, kes soovivad panustada sellesse, et me liiguks edasi, mitte tagasi. 

Me tahame Eestit, kus inimeste elukoht ei määra nende elukvaliteedi. 

Nutikas ja personaalses riigis, mis seab keskmesse oma inimese, on kõik olulised teenused inimestele kättesaadavad just seal, kus neid vajatakse.

Muutused juhtuvad siis, kui inimesed tulevad kaasa. 

See on meie Eesti 200 meeskonna ülesanne, vestelda igal võimalusel Eesti inimestega ja selgitada meie nägemust, kutsuda inimesi üles meid usaldama ja hääletada meie plaani poolt. 

Me oleme kiiresti kasvav jõud, meie taha koondub aina enam eestimaalasi, kelle jaoks on oluline, et me juhiks oma riiki julgelt ja kindlameelselt, meie põhiseaduse vaimus. 

Meie põhiseadus ei vaja muutmist, me ei vaja presidendi valimiste korra fundamentaalset muutmist. Probleem ei ole põhiseaduses ega valimiskorras. 

Meil on vaja julgeid juhte, kes tahavad otsustada, kes tahavad ka päriselt Eestile parimat presidenti. 

Meil on vaja juhte, kellel on oskus kuulata uut põlvkonda, mõista nende soovi elada puhta õhu ja looduse, inimeste vabadusi ja õigusi kaitsvas, avatud euroopalikus Eestis.

Aina selgem on, et iga järgmiste valimistega teeme me samm-sammult valikuid oma tuleviku osas. 

Meil on reaalne oht vajuda populistliku valitsemise sohu, mille suurim kahju saab olema see, et meie noor põlvkond lööb Eestile käega. 

Et seda ei juhtuks, tuleb täna teha tarkasid otsuseid, lahendada probleemid, mis on populistide toetuse põhjuseks, seades Eesti inimese kõige keskele. 

Nördinud ja käega löönud inimestele ja neile, kes tahavad võidelda Eesti tuleviku eest, on vaja pakkuda alternatiivi populistidele, siirast ja samaaegselt tõsiseltvõetavat. 

Me teeme selle nimel tööd iga päev ja see on ülimalt tähtis. 

Me ei tohi väsida ega käega lüüa.

Head kahesajased, jõudu ja vastupidavust eelseisvas valimiste võitluses, kuid mis veelgi tähtsam, meelekindlust, et me võitleme õige asja eest! 

Aitäh ja kahesajaga edasi!