Põgenikekriis vajaks sama head juhtimist, kui oleme saanud julgeolekukriisis.

Julgeolekukriisi juhtimisega on valitsus hästi hakkama saanud, Eesti on eestkõnelejate hulgas ja meid kuulatakse. Väikeriigi jaoks on parim julgeolekupoliitika see, kui meid kuulatakse. Nüüd oleks vaja kogutud kapital suunata aga EL tasemel otsuste nõudmisesse, et Ukraina saaks relvi, et lõpetataks Vene nafta ja gaasi ostmine ja et Ukraina saaks EL kandidaatriigi staatuse.
Kahjuks ei saa aga hea juhtimise osas kiitust jagada põgenike vastuvõtu korraldamises. Peamine probleem on sama, mis oli ka eelnevate kriiside puhul – ei suudeta õigel ajal õige kiirusega reageerida ja otsuseid teha.

Erandiks on PPA, kes on piiril põgenike registreerimisega väga hästi hakkama saanud ja vajalikul hetkel kiiresti reageerinud. Sama kehtib ka politsei tänasele otsusele valmistuda ette 9. mai tähistamiseks – otsus on selge ja plaan on paigas enne, kui probleem kätte jõuab. Kuid põgenikega seotud muud abi pakkumise jaoks vajalikud otsused ei ole tulnud piisavalt kiiresti.
Narva piiripunktis ei ole nädala jooksul suudetud püsti panna vastuvõtu staapi, mis majutaks ja toitlustaks ajutiselt Mariupolist läbi Venemaa Euroopasse pagenud inimesi. Kodanikualgatus on riigiametite ülesande täitnud, mis on hea tulemus, kuid tekitab küsimusi siiski ametite suutlikkuses õigel hetkel kiiresti ja paindlikult reageerida.

Täna ei ole aega koostada uusi hädaolukorra plaane, vaid on vaja otsust, et luuakse mobiilne staap, kes liigub vajadusel just sinna, kus põgenike riiki sisenemisel hädaolukord tekib. Kõige mõistlikum on see staap püsti panna hoopis kolmanda või erasektori poolt, kellel on olemas vaba inimeste ressurss. Narvas ja Tallinna bussijaamas saaks Eesti Pagulasabi staabi püsti panna ühe päevaga. Staabi töösse peab olema kaasatud ka esmatasandi meditsiiniline abi, kus samuti saab õla anna panna erasektor, kellel on olemas vajalik inimressurss.

Vaktsineerimise kriisijuhtimise kogemus peaks meile õpetanud olema, et keskse juhtimisstaabi loomine ei loo võimaluse kiiresti muutuvatele oludele reageerida. See kogemus õpetas meile, et parimad partnerid kiiresti muutuvates oludes toimetama on erasektor. Peamine õppetund – reageerida tuleb kiiresti, paindlikke ja kiireid lahendusi suudab ellu viia era- või kolmas sektor – tuleb põgenike vastuvõtmisel täna rakendada.

Kuid, põgenike vastuvõtmine eeldab valitsuselt otsuseid, mis mõjutavad meid pikas plaanis. Kõige kriitilisem on põgenike hariduse osas otsuse tegemine. Vaatamata haridusministri soovitustele suunduvad suur hulk sõjapõgenikest lapsi vene õppekeelega koolidesse. Tallinna ja Tartu linn suunavad neid sinna.

Soovituste andmisest ja avalikkusele rahustavate protsentide ettelugemisest ei piisa, vaid täna on vaja otsust, et kõik Eestisse elama asuvad lapsed, olenemata oma emakeelest, suunatakse õppima kodulähedasse eestikeelsesse kooli. Seda otsust ei ole ja nii tiksub meil viitsütikuga pomm. Iga venitatud nädal tähendab mitmesaja lapse suundumist venekeelsesse keskkonda.

Täna stiihiliselt toimuval protsessil on pikaajalised negatiivsed tagajärjed, mis avalduvad mitme aasta pärast, kui sõjapõgenikest lapsed ei suuda jätkata oma haridusteed Eesti kõrgkoolides ega leida head töökohta keeleoskuse puudusel. Ka ajutisel Eestis viibimisel on kasulikum nii lastele kui ka Eesti ühiskonna lõimitusele, kui lapsed algusest peale viibivad Eesti info- ja kultuuriruumis.