Täna ei ole ministri ametisse saamiseks muud eeldust, kui truudus erakonnale, selle juhile ja rahastajale.

Tänase poliitilise tava järgi nimetatakse ministrid vaid erakonna poolt ning tihti just erakonna huvidest lähtuvalt, pealegi pole peaministril sõnaõigust oma meeskonna kokku panemisel. See toob meile nõrgad ministrid ja nõrgad valitsused.
Eesti ministrite ametis olemise aeg on ülilühike ja viimastel aastatel on see muutunud veel eriti lühikeseks, sest ametisse saavad inimesed, kelle kogemus ja teadmised ei vasta ministri ametis nõutule. Poliitiliste juhtide kvaliteet on aastatega aina enam langenud ning koos sellega ka rahva usaldus valitsuste vastu.

Arenenud demokraatiates on tava siiski selline, et meeskond pannakse kokku koalitsiooniläbirääkimiste käigus ja peaministril on viimase sõna õigus. Tegemist ei ole vetoõigusega, sest nii nagu iga teine punkt koalitsiooniläbirääkimistel, on ka ministrid kokkuleppe küsimus. Kuid ära kuulatud ja läbi arutatud ministrikandidaadid on see protsess, mis tagab kvaliteetsema juhtimise. Eestis peab poliitiliseks tavaks muutuma see, et ministrite nimed on osa koalitsiooniläbirääkimistest ja poliitilisest kokkuleppest.

Lisaks ei ole demokraatiale kohane see tava, kus ministrikohad jaotatakse koalitsioonipartnerite vahel võrdselt, sest valija mandaadid on erakondadel suurusjärkude võrra erinevad. Jüri Ratase poolt sisse viidud praktika võib üleminekuvalitsuste puhul olla hea ajutine kompromiss, kuid ei tohiks kujuneda püsivaks tavaks, sest nullib ära valija mandaadi loogika.

Ja kolmandaks, selleks, et ametisse saaksid siiski pädevad ja kogenud juhid, on vajalik sisse viia ministrite avaliku ära kuulamise praktika riigikogu ees enne ametisse nimetamist. Ministrikandidaadi avalik ärakuulamine toob kandidaadi tugevused (ja nõrkused) valija ette ja loob võimaluse, et täienisti ebapädev inimene siiski ametisse ei saa.

Eesti 200 kolm ettepanekut muudatusteks:

1. Ministrid peavad olema koalitsiooniläbirääkimiste kokkuleppe osa ja peaministril peab olema võimalus oma meeskonna komplekteerimisel sõna sekka öelda. Ehk siis ministri kandidaadid arutatakse läbi enne lepingu sõlmimist ja lepitakse kokku. See on kaitse oligarhide poolt esitatud ebakompetentsete kandidaatide vastu.

2. Ministrikandidaadid peavad läbima avaliku ärakuulamise Riigikogus, soovitavalt eelnevalt ka asjakohases komisjonis. Seal selgub nende maailmavaade, nende valdkonna teadmiste ulatus, nende kogemused, tugevused ja nõrkused. See protseduur hoiab ehk ära nii mõnegi ebakompetentse inimese saamise ministriks.

3. Ministrikohtade jaotus erakondade vahel võrdselt ei ole proportsionaalse esindusdemokraatia loogikale kohane ja see praktika ei tohiks jätkuda. Ajutise valitsuse meetmena on see arusaadav, kuid valimiste järgselt peaks valija mandaatide proportsionaalsuse arvesse võtma.