Karjääripoliitikute põlvkond on tänase arengu piduriks ja populismi väetiseks.

Me oleme Eesti juhtimisel vankriga mudasse kinni sõitnud. Valitsusel ei ole lahendusi koroonapandeemiast väljumiseks, vaktsineerimistempo kasvatamiseks, rohepöörde läbiviimiseks, riigireformiks, rahulolematust põhjustava üldise vaesumise pidurdamiseks, majanduse turgutamiseks. Valitsus ei julge vastu võtta ühtegi otsust, ega tagasi pöörata ühtegi eelmise valitsuse halba otsust.

Katuserahad ja kriisijuhtimine

Kõige väiksem neist on katuserahade jagamise lõpetamine – no kuidagi ei taha tulla sirgeselgset ja ühemõttelist otsust korruptiivse praktika lõpetamiseks. Mis veelgi hullem, praegune valitsus juhib riiki nagu heade aegade filosoof. Rahvale selgitatakse kannatlikult, milliseid lahendusi vaagitakse ja mis on teoreetiliselt ja juriidiliselt võimalik ja mis mitte, pidades kabinetinõupidamisel pikki debatte ja esinedes teaduspõhiste ja statistikaga varustatud ülevaadetega olukorrast.

Koalitsioonipartnerid saadavad meedia vahendusel üksteisele oma mõtteid, mida võiks teha vaktsineerimise parandamiseks. Kuid me võitleme tõsise kriisiga, tegelikult peame sõda pandeemia vastu, kus on vaja võidu strateegiat, kiireid taktikalisi otsuseid ja tugeva otsustamisjulgusega tsentraliseeritud juhtimist. Mida aga valitsusest ei tule, on otsused ja mida seal ei paista üldse olevat, on juhtimine.

Riigikogu on ennast tagaistmele istuma paigutanud, ametnikkond teeb rutiinset tööd edasi, valitsuses puudub aga juht. Aga meil käib sõda inimelude, meie ühise rikkuse majanduse päästmise ja noorte vaimse tervise ja hariduse ehk tervena ja õnnelikuna elatava tuleviku peale. Valitsus muudkui kaalub, arutab erinevaid ettepanekuid, esitab neid rahvale arvamiseks. Ja siis ei tee ühtegi otsust. Tammume paigal, kuigi rahvas nõuab juba ammu, et valitsusjuht asuks lahingusse.

Tuntud Poliitik ei tahagi otsustada ega kuhugi lahingusse minna, ta peab enne ära ootama iganädalase reitingu, eriti olukorras, kus valimised on tulemas, sest ta peab valimiste hetkel olema jätkuvalt Tuntud Poliitik. Lahingus saab poriseks, selle võib ka kaotada või lausa surma saada. Kellel seda nüüd vaja, elu on ju üldiselt hea.

Tuntud Poliitik on õppinud mõtlema poliitstrateegiliselt – kuidas maksimeerida võimu isikliku ja erakonna tuntuse kasvatamiseks ja konkurentide elimineerimiseks. Tema ametijuhendis on siiski vaid üks ülesanne: saada tagasi valitud. Kõik otsused tuleb sellest strateegiast lähtuvalt läbi kaaluda.

Kui Tuntud Poliitik loeb uuringust, et tema valija tahab, et ta annaks vaktsineerimata inimestele piitsa, siis sellise otsuse ta ka teeb, sest siis on ta oma valija jaoks jätkuvalt edasi Tuntud Poliitik. Ei loe, kas see ühiskondliku kasu või heaolu toob või mitte.

Kui Tuntud Poliitikul on vaja, et erakonna nimekirjas kandideeriks Tuntud Inimene, siis kasutab ta tema käes olevat võimu ja jagab Tuntud Inimese lemmikprojektile raha riigieelarvest, sest siis on tema erakond ka edaspidi koduvallas tuntud ja ka tema on Tuntud Poliitik edasi.

Tammume paigal

Poliitikaanalüütik eeldab, et valijal ei ole väga palju aega süveneda programmidesse ja kandidaatide seisukohtadesse, ta tunneb plakatilt või teleekraanilt ära Tuntud Poliitiku ja teeb rutiinse otsuse ja nii see valimistulemus kujuneb. Ja analüütikul on õigus. Tuntud Poliitik saab tagasi valitud ja asub taas jälgima reitinguid ja mõtlema juba järgmiste valimiste peale, sest senine strateegia olla Tuntud Poliitik on toonud ju edu.

Muutust aga ei tule, lahendamata probleemid kuhjuvad, Eesti edueeliseid ei realiseerita, rahulolematus kasvab. Valitsuse eesotsas võib asenduda üks Tuntud Poliitik teisega, kuid mingit muutust ei toimu. Sest eesmärk ei ole juhtida, muuta, kujundada, arendada või lahendada probleeme. Eesmärk oli saada veelgi rohkem Tuntud Poliitikuks ehk peaministriks.

Ja nii me Eestis tammumegi paigal, juba pikemat aega. Valitsuses olevad ministrid räägivad justkui nagu õiget juttu kogu aeg, oskavad reastada kõik Eesti probleemid, võimalused ja väljakutsed, kuid ühtegi otsust ega sihikindlat tegevust ei järgne. Poliitilise süsteemi stagneerumine, kus palju energiat lastakse välja ühe koha peal seistes ja kummi vilistades on tekkind viimase kahe kümnendi jooksul.

Karjääripoliitikute põlvkond on täna meie arengu piduriks. Õhus on tunda nii suurt rahulolematust ning koos sellega ootust, et toimuks raputus ja muutus. Populismi kasvu väetiseks on olnud seesama stagneerunud poliitiline süsteem, kus ei suudeta tajuda ega lahendada ühiskonna probleeme ja ootusi ning kus elatakse oma poliitstrateegilises maailmas.

See raputus võib olla populistliku EKRE võimuletulek, mis vana süsteemi uppi lööb ja koos sellega halvab Eesti arengu järgnevaks kümnendiks. Loodetavasti saab see raputus aga olema orgaaniline, ehk siis valija otsustab mitte valida Tuntud Poliitikut ning tal on olemas alternatiiv.

Mõelgem selle üle, kui me oleksime 1990. aasta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu valimistel või 1992. aasta Eesti Vabariigi Riigikogu valimistel valinud vanu Tuntud Poliitikuid, siis milline meie Eesti täna oleks? Aga õnneks me valisime mitte üldse tuntud poliitikud, vaid oma elualadel tuntud inimesed, kes tulid ja tegid ja siis lahkusid tagasi oma tegemiste juurde.