Mida peaks valitsus tänases olukorras tegema, kus meil on Eestisse saabunud korraga pea 8000 muukeelset last?

Ukraina sõjapõgenike laste saabumine Eestisse on eraldatud koolisüsteemi tõttu viinud meid kahjuks kriitilisse olukorda, kus soovimatus aastakümneid koolivõrgu reformi läbi viia lööb valusalt nii meie kui Ukraina lapsi. Eesti 200 tõstatas neli aastat tagasi teravalt eesti ja venekeelsete laste eraldatuse probleemi, millele küll kaasa noogutati, aga sellest hoolimata ei ole tänaseks mitte midagi tehtud. On näiteid hoopis vastupidisest koolivõrgu reformi otsustest – Lüganuse vallavalitsus otsustas Kiviõli vene kooli sulgemise ja Kiviõli eesti kooliga liitmise asemel sulgeda hoopis eestikeelse Lüganuse kooli!

Integratsiooni monitooringu uuringud on mitu aastat järjest toonud välja trendi, kus Ida-Euroopast Eestisse elama asunud pered integreeruvad pigem venekeelsesse kogukonda ning eraldatus eestlastest suureneb. Ukraina sõjapõgenike puhul on näha sama trend ning kui me praegu koolivõrgu osas otsuseid ei tee, süvendame integratsiooniprobleemi veelgi.

Lisaks keelelisele eraldatusele loob selline süsteem ka info- ja kultuuriruumide eraldatuse, mis on tänases sõjas väga teravalt välja tulnud. Mulle seni mõistmatutel põhjustel ei ole liigutud praktiliselt ühtegi sammu ühtse Eesti kooli suunas ja suure hulga venekeelsete põgenike saabumise tulemusena on olukord muutunud pikaleveninud probleemist kriisiks.

Räägitakse eestikeelsele õppele üleminekust, mis ei ole siiski tegevus koolivõrgu reformiks. Valitsuse poolt ette valmistatud eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava loomine on tervitatav, kuid eesti- ja venekeelsed lapsed jäävad ikkagi eraldi koolides käima. Tegevuskava keskendub sellele, mitu protsenti tundidest millises koolis eesti keeles tuleb õpetada, kuid see ei lahenda meie koolivõrgu peamist muret – laste segregeerimist koduse keele järgi erinevatesse koolidesse ja erinevatesse info- ja kultuuriruumidesse. Lüganuse valla olukorra näitel peaks küll vene kool minema eestikeelsele õppele üle, kuid mõtte- ja inforuumid jäävad eraldatuks. Putini agressiooni Ukraina vastu saab edukalt edastada ka ladusas eesti keeles. Ukraina sõjapõgenike lapsed on täna sunnitud tegema valikuid selle segregeerituse sees ja see süvendab lõhestatust veelgi ning vähendab võimalusi probleemi lahendada lähemas tulevikus. Sisuliselt me suurendame eraldatust, mitte ei vähenda seda.

Täna peame tegema otsuse, et kõik sõjapõgenikest lapsed suunatakse eestikeelsesse kooli. See tähendab, et riigikogu peab vastu võtma seadusemuudatuse Põhikooli ja gümnaasiumiseadusesse, lisades punkti, mille kohaselt kõik Eestisse elama asunud lapsed, kas ajutiselt või pikemaks ajaks, suunatakse eranditult eestikeelsesse kodulähedasse kooli. See otsus lükkab meid lõpuks ühtse Eesti kooli mudelite rakendamise suunas eri piirkondades lähtuval koolide võimekusest ja laste hulgast. Ühtse Eesti kooli mudelid, mille haridusteadlased on välja töötanud juba 2019. aastal, on rakendamiseks valmis. Täna on puudu otsustest neid rakendada ja rahalistest investeeringutest.

Mida peaks valitsus tänases olukorras tegema, kus meil on Eestisse saabunud korraga pea 8000 muukeelset last?

Esiteks, väiksemates kohtades, kus ka põgenikke on vähem, ei teki probleeme üksikute laste integreerimisel klassi õppetöösse. Loovainetes ja vähem keeleoskust nõudvates ainetes nagu muusika, kehaline kasvatus, tööõpetus ja ka inglise keel, saavad ukrainakeelsed lapsed õppida eesti lastega koos. Akadeemilistes ainetes on vaja luua ukrainakeelsed õpperühmad või pakkuda individuaalõpet. Väikeste koolieelsete laste ja ka algkooli laste puhul tuleb neile luua keelekümbluse metoodikal õpperühmad eestikeelses koolis.

Teiseks, suuremates linnades, eelkõige Tallinnas, Tartus ja Pärnus ei piisa enam üksikjuhtumitel põhinevatest lahendustest ja on vaja süsteemseid lahendusi. Me ei suuda täna kõiki Tallinna või Tartu koole muuta integreerivateks koolideks ja jagada sõjapõgenike lapsed kõikidesse koolidesse võrdselt laiali. See tekitaks sügisel tõsiseid tõrkeid eestikeelsete klasside õppetöös ja lõpuks ei tooks head tulemust ei eesti ega ukraina lastele. Seega tuleb valida vajalik hulk koole, kuhu koondada Ukraina laste õpperühmad ning kellele eraldada vajalikud ressursid. Tartus on selleks sobilik ka Annelinna Gümnaasium, mis on tugev keelekümbluskool. Tallinnas on selliseid koole enamgi, kellel on juba pikaaegne kogemus eri koduse keelega laste õpetamisel.

Kolmandaks, Ida-Virumaal, kus eestikeelsete koolide võimekus muukeelseid lapsi integreerida on täna juba piiri peal, on vaja määrata igas piirkonnas üks kool, kuhu luuakse eesti-ukraina keelekümblusklassid ja kuhu suunatakse kõik ukrainakeelsed lapsed. See võib olla ka vene õppekeelega kool, kellel on tugev keelekümblusõppe programm. Selliseid koole on nii Kohtla-Järvel, Narvas kui Sillamäel.

See plaan eeldab märkimisväärselt rahalist investeeringut. Jah, kõige odavam lühikeses plaanis oleks saata ukrainakeelsed lapsed venekeelsetesse koolidesse, kus nad ehk vajavad vähem tuge ja eriõpet ja seega ka lisaõpetajaid. Kuid pikas plaanis on see Eestile kallis, sest integratsiooniprobleem lükatakse tulevikku, kus tuleb selle lahendamiseks oluliselt rohkem ressurssi kulutada. Eestil, erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest on erandlikult palju suurem valmisolek muukeelsete laste integreerimiseks oma haridussüsteemi. Me oleme keelekümbluse metoodikat edukalt rakendanud kaks aastakümmet ja teame, kuidas see toimib ja millised on oodatavad tulemused.

Me saaksime paljudele Euroopa riikidele õpetada seda, kuidas ukrainakeelsetele lastele pakkuda sobilikku asukohariigi ja emakeele baasil toimuvat kombineeritud õpet. Kuid eelkõige peaksime me ise juba olemas oleva teadmise rakendama laiaulatuslikult ning mitte minema mugavama lahenduse teed. Eestisse on tänaseks saabunud umbes 350 klassikomplekti täis lapsi, mis tähendab, et meil on vaja väga suurelt üldistades minimaalselt 350 abiõpetajat, tõenäoliselt siiski enam. Eestikeelseid õpetajaid sellisel hulgal ei ole kuskilt võtta, mistõttu peab suurem osa lisaõpetajatest tulema sõjapõgenike endi hulgast.

See eeldab aga Ukraina sõjapõgenikest haridustöötajatele ja ka eestikeelsetele tugiõpetajatele palga arvestust suurusjärgus 600 000 eurot kuus, millele lisanduvad täiendõppe kulud. Üks miljon eurot kuus on minimaalne lisaraha, mida on vaja ühtse koolisüsteemi suunas minemise alustamiseks täna. See ei ole suur raha. Pealegi, Euroopa parlament võttis hiljuti vastu otsuse, mille kohaselt kompenseeritakse liikmesriikidele täielikult sõjapõgenike vastuvõtmisega seotud kulud.

Kanada prantsusekeelses Quebeci provintsis kehtib seadus, mis kohustab kõiki sisserändajaid, olenemata nende emakeelest, õppima kohalikus prantsusekeelses koolis. Koolides rakendatakse lastele keelekümblusõpet ja just sealt võttis selle meetodi üle ka Eesti. Quebeci hariduspoliitika eesmärk on hoida sealset kohalikku keelt ja kultuuri suurema ja mõjusama inglise keele eest, mis globaalse keelena paratamatult ohustab provintsi kultuurilist iseolemist. Seda aga ei tehta nõnda, et lükatakse kõik mitte prantsuse keelt rääkivad lapsed eraldi omakeelsetesse ja omameelsetesse koolidesse, vaid vastupidi, integreeritakse vägagi edukalt prantsusekeelsesse haridussüsteemi, jättes samal ajal võimaluse ka oma emakeelt õppida. Omal ajal võtsime me neilt üle metoodika, võtame nüüd ka koolivõrgu süsteemi.