Euroopa Ülemkogu eilne otsus oli pettumus ja osade liikmesriikide reaalsustaju on nihkes. Mul jäi tunne, et mina ja osad Euroopa juhid asuvad erinevates ajavööndites, kuid mitte tundide, vaid aastate osas.

Sõda käib, Ukraina võitleb üksi agressoriga, see kõik on reaalne, kuid Euroopa juhid räägivad Euroopa ühtsusest ja keskenduvad sellele, et jätta mulje, et ollakse karmid.

Mäng on läbi, sõda on juba käes!

Me ei saa jätkata poliitikaga, kus me teeme mureliku näo, kuid oma heaolust ei ole valmis ühtegi tükki ära andma.

Ka meil tuleb täna kahju kanda, ilma Venemaa gaasita hakkama saada.

Ükski nendest otsustest, mis eile vastu võeti, ei muuda mitte midagi tänases sõjas. Kremli režiim on kõik need väikesed kahjud juba oma operatiivplaani sisse arvestanud.

Jutt sellest, et me peame veel mingeid sanktsioone reservis hoidma, on hädine. Mida me ootame? Kuni Venemaa Ukraina hävitab ja otsustab Leedu „desarmeerimise“ ette võtta?

Eesti peab tegutsema palju jõulisemalt. Ukrainas täna surevad inimesed, me ei saa enam arutada vaid selle üle, kui pikk on inimeste või pankade nimekiri, kellele võiks elu ebamugavaks teha, ja siis tõdeda, et selline see Euroopa ühtsus täna on, hea seegi.

Venemaa totaalne blokaad on see, mis täna peaks laual olema. Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmine peab laual olema. Eesti valitsus ja diplomaadid peavad nõudma neid samme, töötama kõikides Euroopa pealinnades selle nimel. Euroopa peab mõistma, et me oleme täna juba sõjas, mitte ei püüa sõda ära hoida!