Meie riigiaparaat ei ole paindlik, puudub koostöö ja on liigselt koormatud bürokraatiaga. Ka sellest, silotornidest ja üle-reguleeritusest on ju räägitud aastaid.

Suur rahuolematus, mida on ühiskonnas tunda olnud juba mõnda aega, on näidik sellest, et inimesed ei ole kindlad, et meie tänased juhid teevad õigeid otsuseid. Päästjad, õpetajad, väikeettevõtjad, teadlased ei tunne täna kindlust, et me liigume õiges suunas. Investeeringuid inimestesse lükatakse edasi sama vana hea jutuga sellest, kuidas kõigepealt on vaja rikkaks saada riigina.

Öelda, et Eesti inimesed ei mõista meie valitsuse kärpeplaani on tegelikult tagurpidi öelda, et meie poliitikud ei mõista Eesti inimesi. Meil on juhid, kes ei mõista, miks neid ei mõisteta. Kelle elu läheb nende otsuste tulemusel Eestis paremaks? Rahulolematus laiub täna üle sotsiaalsete, geograafiliste ja etniliste piiride. Ei saa öelda, et ainult venelased ei ole rahul, või et ainult pensionärid ei ole rahul, või maal elavad inimesed ei ole rahul. Väga paljud ei ole rahul.

Me vajame riigina uut käiku, muutust mõtlemises ja sihtides.

Sihitu valitsemine

Me peame hakkama mõtlema Eestist kui riigist, mille kõige olulisem vara ei ole mitte hästi asfalteeritud maantee või kauneimate majadega merekalda asum. See on ka tähtis, kuid kui Eesti inimene on õnnetu, kui tema hinges on ärevus tuleviku osas, kui tema tervis, nii vaimne kui füüsiline, ei ole kiita, siis ei loe see, kui kiiresti me Tallinnast Tartusse maanteed mööda jõuame. Loeb see, kas me peame tähtsamaks investeerida betooni või meie inimestesse.

Riigi ülesehitamise ajajärgul oleme me 30 aastat lähtunud kokkulepitud põhimõttest, et me oleme valmis sööma kartulikoori, tegema ületunde ja sissetuleku saamiseks töötama mitmel töökohal korraga, sest oluline on riik uuesti üles ehitada oma ilusate koolimajade, teede, ministeeriumite hoonete ja kultuurimajadega. Ja me tegime seda. Kuid nüüd on käes aeg, kus ilusast majast tähtsam on inimene.

Me oleme juba piisavalt jõukad, et maksta oma õdedele ja hooldajatele väärilist töötasu. Me tegelikult suudame maksta head palka oma õpetajatele ja õppejõududele. Me peame suutma maksta head tasu meie päästjatele. Me oleme juba liiga kauaks jäänud betooni investeerimisse kinni. Kuid see ei tee meid enam rikkamaks ega õnnelikumaks.

Jõukama ja kestlikuma Eesti saavutamiseks tuleb kõige rohkem investeerida oma inimestesse. See tähendab eelkõige investeerimist haridusse. Kui me tahame jõuda Soomele järgi, siis me peame mõistma, et rikkuse on põhjanaabritele toonud haritud inimene, kellesse on investeeritud ja kes tunneb end õnnelikuna. Hea majanduspoliitika aluseks on tark hariduspoliitika. Ja tark hariduspoliitika ei ole huvihariduse kärpimine.

Me peame muutma oma sihte. Eesti riigi eesmärgiks ei ole olla kõige paremas tasakaalus eelarvega riik maailmas. Riik, mille rahandus on korras, on hästi juhitud riik, kuid kui see muutub eesmärgiks omaette ja selle täitmise nimel kärbitakse sihitult, omamata ettekujutust, mis mõju see omab Eesti inimeste heaolule, siis me muutume riigiks, kust lahkutakse ja kus inimesed on õnnetud, isegi vihased ja kurjad.

Sihitu valitsemine, valel eesmärgil kärpimine ja oma inimestesse mitte investeerimine on vesi populistide veskile. Tänase valitsuse selline tegevus viib meid olukorda, kuhu me tegelikult ei taha sattuda – populistide võimuletulekule.

Võimu enesekesksus

Populistide toetuse tõusu taga ei ole rumal ja harimatu rahvamass maalt. See on suurim vale, mida võimul olijad on viimase kümnendi jooksul endale ja meile sisestanud. Eesti rahvas ei ole rumal ega harimatu. Eestlased on nördinud ja pettunud, sest Toompeal võimutantsu tantsides on poliitikute fookus kandunud iseenda peale, juba pikka aega.

Eesti inimeste hääled sinna tantsu keskele aga ei kostu. Ei kostu teadlaste ja ülikooli õppejõudude hääled, ei kostu meditsiinitöötajate ja päästjate hääled ega väikeettevõtjate hääled. Populistid kannavad provotseeriva ja tüli noriva stiiliga inimeste kurnatust ära kasutades need hääled küll avalikus ruumis kohale, aga see ei ole teinud kedagi kuuldavamaks, sest sõimu ja räuskamise taga läheb sõnum kaduma. Halveneb veelgi meie oskus üksteist kuulata.

Kurb tõsiasi on ka see, et populistidel pole lahendusi ja nagu me nägime, ka mitte valitsemisvõimekust. Kaks aastat kaotasime ebaprofessionaalsele juhtimisele, räuskavale suhtlemisele Eesti inimeste ja meie sõpradega, arutule referendumile, mis mitte kellegi elu ei oleks paremaks teinud, vaid vastupidi, oleks teinud õnnetuks väga suure hulga eestlasi.

Tegusid ei ole ka teistel erakondadel. Me oleme kahetsusväärselt jõudnud 30 aastaga meie riigi juhtimises otsustamatuse ja mugandumise ajajärku. Julgust otsustada õigel ajahetkel on kõvasti puudu nii Riigikogus kui valitsuserakondades. Mugandumine on liiga laialt levinud ka ametnikkonnas. Covid-19 kriis on selle valusalt välja toonud.

Investeerida tuleb inimestesse

Need kriitilised olukorrad, mis on meil kriisiga võitlemisel üles kerkinud, on põhjustatud pikaajalisest probleemide eiramisest. Meie digiriik ei tööta kriisi ajal nõnda, nagu me seda arvasime, kuigi juba pikemat aega on kostunud kriitilised hääled, et meie süsteemid ei ole ammu juba tasemel. Meie tervishoiusüsteem toimib varuakude peal ja kriisiolukorras olime me murdumise äärel, sest me oleme pikka aega jätnud lahendamata õdede ja meditsiinipersonali puuduse probleemi.

Meie riigiaparaat ei ole paindlik, puudub koostöö ja on liigselt koormatud bürokraatiaga. Ka sellest, silotornidest ja üle-reguleeritusest on ju räägitud aastaid. Ja meie tegemata otsused lõimumise edendamiseks, eelkõige ühises koolihariduses ja ühises inforuumis, on need, mis meid nüüd on kätte saanud selles kriisis.

Koroonakriis on näidanud, mis juhtub siis, kui poliitikud jätavad otsused tegemata. Kuid meil on täna vaja teha juba uusi otsuseid uute probleemide lahendamiseks. Tänase valitsuse ülesanne ei ole meid üksnes kriisist tervetena välja toomine, vaid ka vanade pikalt lahendamata probleemide käsile võtmine. Majanduskasvu tingimuses tuleb meie kogunenud rikkus investeerida inimestesse, eelisjärjekorras nende haridusse ja selleks soovin valitsusele sügiseseks riigieelarve kokku panemiseks palju tarka meelt.