Erakonna Eesti 200 asutaja Kristina Kallas räägib Tiiule antud usutluses, mis teda poliitikas kõige rohkem vapustab, kas ta on mõelnud oma pensionipõlvele ja mis seob teda Ukrainaga.

Kristina, kuidas sa oma pensionipõlveks valmistud?
Oh (naerab). Ega minu vanuses keegi pensioni peale veel ei mõtle. Minul on II pensionisammas olemas, mingit tuge sealt tulevikus tuleb. Ma kardan, et riiklikule pensionile ma loota ei saa, sest praegune süsteem ei ole lihtsalt jätkusuutlik. Eks ma oma laste peale loodan, et suudan oma peret hoida ja nemad hoiavad mind siis, kui olen juba nii põdur ja ei saa iseendaga hakkama. Aga kõige olulisem on hoida oma tervist.

Mida sa oma tervise heaks igapäevaselt teed?
Hästi oluline on leida neid hetki päevas, mis stressi maandavad. Mina teen seda väga nohiklikult üksinda olles ja raamatuid lugedes. Raamatute lugemine on minu jaoks see, mis lülitab mind välja igapäevastest asjadest. Saan lugudega ennast teise maailma viia ja oma ärevust maandada.

Milliseid raamatuid sa loed?
Ausalt öeldes loen kõike peale kriminaalromaanide ja ulmekirjanduse. Mulle meeldib väga Põhjamaade kirjandus. Üks mu lemmikuid on näiteks Tõve Janssoni täiskasvanutele kirjutatud lood. Püüan leida nii palju kui võimalik läti kirjandust ja loen ka palju eesti kirjandust.

Miks just selline valik?
Sellepärast, et need on mõttemaa ilmalt ja kultuuriruumilt meiega sarnased, palju samastumist. Mulle meeldib lugeda ka kirjanikest endist, Vene klassikuid: Dostojevski, Tolstoi ja Puškin. Muidugi loen ka tänapäe va Ameerika ja Briti kirjandust inglise keeles, sest see on lennujaamades kergesti kättesaadav.

Eesti sünnipäeval möödub täpselt aasta Ukraina sõja puhkemisest. Me kõik ilmselt mäletame, mis me sel hommikul tegime. Mis sulle on sellest päevast meelde jäänud?
Venemaa sõda Ukraina vastu ei alanud 2022. aastal, see algas 2014. aastal. Ma olin tollal ise Ukrainas ja töötasin OSCE valimisvaatlejana Ida-Ukrainas Zaporižžja oblastis, kõikides nendes linnades, mis on praegu Vene okupatsiooni all. Zaporižžjani sõda tol aastal ei jõudnud, kuid jõudsid väga suurel hulgal sõjapõgenikud. Järgnevatel aastatel käisin Ukrainas iga kuu, viisime Eestist Pagulasabiga humanitaarabi. Need põgenikud, kes kaheksa aastat tagasi põgenesid oma kodudest, muutuma jälle neile pidid sellel aastal uuesti põgenikeks, sõda jõudis järele. Paljude laste jaoks ongi kogu nende elu olnud sõja eest põgenemine. Põgenikud küsisid minu käest, et miks nendega see juhtus, mille eest neid selline tragöödia nagu sõda on tabanud. Ma ei tea. Miks inimesed sõdivad?

Su ema on Jaroslavlist pärit venelanna. Kuidas tema sõjateate vastu võttis?
2014. aastal Krimmi annekteerimise ajal katkes minu ema jaoks lõplikult emotsionaalne side oma endise kodumaaga. See side oli hakanud rebenema juba varem, kuid veebruari alguses 2014 suri mu Venemaa vanaema, meie ainuke väga lähedane inimene Venemaal. Ema käis matustel, tuli tagasi ja ma mäletan selgelt tema sõnu: Venemaa on valinud sõja tee, mina sinna riiki enam oma jalga ei tõsta. Mõtlesin, et mis mõttes sõjatee... Mina ei saanud sellest veel aru, aga mu ema juba tunnetas seda. Kaks kuud hiljem olin ma ise Ukrainas ja nägin oma silmaga, kuidas algas sõda.

Mida öelda neile, kelle arvates oleme Eestisse jõudnud Ukraina sõjapõgenikke liigselt aidanud või poputanud?
Poputamisest on asi kaugel, oleme pakkunud inimestele varjupaika. Ma läksin Venemaa suurrünnaku jä rel märtsi alguses Poola piirile Eesti Pagulasabile appi. Kuna olen varem Ukraina põgenikega palju töötanud, valdan vene ja poola keelt ning saan aru ukraina keelest, siis tundsin, et minu oskustest peab kusagil abi olema. Kõik need naised, lapsed ja vanurid, kellel me aitasime jõuda Eestisse, kõikidel nendel oli väga konkreetne põhjus, miks nad just Eestisse varjupaika tulid. Kellel oli Eestis töötav abikaasa või sugulased, kellel endine tööandja, kellel ülikoolikaaslane või kellel ainuke tuttav kogu maailmas väljaspool Ukrainat. Inimesed olid vaimselt väga katki. Olu üks juhtum, ema ja kaks peaaegu täiskasvanud tütart pidid sõitma Eestisse. Kui oli vaja hakata bussi minema, siis ei suutnud üks tüdruk üle bussi läve astuda. Tal tekkis paanikahoog, ja siis hüsteeriline äng. Ta karjus väga kõvasti, et ta ei suuda, ei saa Ukrainast nii kaugele sõita, ei taha sinna bussi peale minna, ootab siin piiri peal, kuni sõda läbi saab ja kus see Eesti üldse on. Pidime andma talle rahusteid, et ta soostuks koos ema ja õega bussi astuma. Kodumaalt lahkumine tundmatusse on traumaatiline. Mõtlen selle tüdruku peale iga kord, kui kuulen, kui keegi siin soojas turvalises Eestis põgenikke hea elu peale tulemises süüdistab, või et me neid siin poputame. Need, keda piiril aitasin Eestisse, ei vajanud küll poputamist, nad vajasid varjupaika ja teiste inimeste turvalist lähedust.

Sa oled tugev naine, selline mulje on sinust jäänud. Oled tegutsenud Ukraina sõjas abivajajatega. Tegelesid pagulastega siis, kui see ei olnud üldse populaarne. Tegelesid lõimumisega, kui see kedagi ei huvitanud. Ka poliitika ei ole nõrkadele. Mis kärbes sind hammustas, et tulid poliitikasse?
Ma ei ole tugev. Ma arvan, et keegi ei ole tugev. Ma lihtsalt kardan vähem, mul puudub see geen, mis hirmu tekitab ja inimesi eemale hoiab riskantsetest tegudest (naerab). Ma tulin poliitikasse, sest mul oli juba pikemat aega rahulolematus sellega, kuidas Eestis otsuseid tehakse või siis tegelikult, mille osas jäetakse tegemata. Lõimumine ja just hariduse puhul, see eestikeelsete ja venekeelsete koolide eraldi hoidmine ja soovimatus seda ülisuurt probleemi lahendada, see tõukas mind iga aastaga aina rohkem poliitikasse. Ma olen ka väga kannatamatu ja väga kaua ei suuda oodata. Eks mul mingil hetkel katkes ka kannatus poliitika osas ja nii ma siis tulin.

Võimuvõitluses, mis ju ongi poliitika, löövad välja kõik inimeste halvad omadused. Kuidas sa selle poliitika räpasusega hakkama saad?
Selles osas olin ma väga naiivne ja ilmselt olen mingil määral jätkuvalt. Ma ei olnud valmis selleks, et oma idee ellu viimiseks tuleb läbi teha üsna jõhker võimuvõitlus. Olin idealistlik, arvates, et kui tulen ja ütlen, et minus on energiat, soovi, tahet ja ideid, sobib see teistele samuti, misjärel leiame kompromissi ja otsime lahendusi. Tegelikkus on midagi muud.

Milline siis?
Rünnatakse isiklikult, rünnatakse ebaõiglaselt. Otsitakse, millega rünnata. Maalitakse sinust pilt, mida sa ise pärast ära ei tunne. Enesekindlus hakkab poliitikas olles kõikuma, sest konkurendid tahavad sulle vastu peegeldada negatiivset pilti sinust endast.

Kas sulle endale ei tundu, et oled poliitika jaoks liiga tark?
Ma ei pea ennast sugugi targaks, enamikust valdkondadest tean ma väga vähe või mitte midagi. Isegi oma uurimisvaldkonnast tean ma vaid väikest osa, mul on seal veel palju areneda. Aga teadlaseks koolitatul on poliitikas raske, sest teaduslik ja poliitiline loogika jooksevad eri radu pidi. Teadlase töö on otsida tõde, valida õiged meetodid selle leidmiseks ja siis seda kirjeldada. Poliitikas ei ole tõe otsimine kõige olulisem, pigem on see ühiskondlike emotsioonide haldamine ja eelkõige just enamiku emotsioonide õige tabamine. Kas see, mida enamik arvab ja soovib, on ka teaduslikult tõestatult korrektne ja õige, ei ole kõige olulisem. Ja seal tekib konflikt minul peas.

Kas oled ka mõlgutanud mõtteid, et peaks selle poliitika nurka viskama?
Valetaksin, kui ütleksin, et ei ole. Kui olen päev otsa olnud kellegi rünnaku sihtmärk, ebaõiglaselt, siis õhtul on küll peas mõte, et miks ma seda endaga teen. Aga kui järgmisel hommikul ärkan, küsin endalt, et kes siis veel peaks seda tegema. Eesti ühiskond on mind kõrgelt koolitanud, miks ma seda siis ei rakenda selle ühiskonna hüvanguks. Pealegi, me oleme Eesti 200-ga siiski alles algusteel. Ma tunnen küll praegu, et me suudame anda uue energia oma meeskonnaga ja teha ära need tegemata otsused, mis meid ajendasid poliitikasse tulema. Ma olen ka isiklikult täna seda energiat täis.

Jõudu sulle ja Eestile!
Aitäh! Samad sõnad.