Jutustus Eestist kui e-riigist sai kurva lõpu täna, kui Tartu linnavalitsus oli sunnitud välja saatma pressiteate, et inimesi oodatakse järgmisest teisipäevast oma väljatrükitud elektriarvete ja sissetulekuid tõendavate paberitega Kaubamaja II korrusele. Selleks spetsiaalselt üles pandud teeninduskeskuses riigilt energiakulude kompensatsiooni taotleda.

Tartu linn on pidanud selle protsessi haldamiseks tööle võtma 10 ametnikku ning rentima Kaubamajalt ruume, sest taotlusi oodatakse sadades tuhandetes. Avaldused lubatakse läbi vaadata 35 päeva jooksul, mis siis, et detsembrikuu elektri- ja gaasiarved tuleb inimestel maksta ülehomme.

See pressiteade oli nagu mingist muust ajastust, paberil esitatavate maksudeklaratsioonide ajastust, mis me arvasime olevat juba ammu ajalukku jätnud. Kui eraettevõte pakuks mulle sellisel moel teenust, siis ma otsustaksin päevapealt kõndida konkurendi juurde. Riiki ma valida kahjuks ei saa.

Piinlik, häbi

Tartu abilinnapea piinlikkustunnet oli läbi tema pressiteatesse kirja pandud sõnade nii tugevasti tunda, et endalgi tekkis soov Eesti riigi pärast silmad arvuti ekraani ees maha lüüa: sina pead riigi käest almust minema küsima, paberid näpus, mis tõendavad sinu vaene olemist.

Riik suhtub sinusse kui potentsiaalsesse petturisse, kes tahab riigi (ehk siis iseenda) paljaks koorida ja seetõttu tuleb pedantselt ja kurja pilguga sind mõõta. Mõtteviis, kus eeldusena peetakse kodanikke sotsiaaltoetuseid välja petvateks kurjategijateks, näib juhtivat neid ministreid ja ametnikke, kes on kokku kirjutanud vastava määruse toetuste jagamise protsessist. Inimese ülesanne on riigile tõestada, et tal on tegelikult täna korraks seda tuge riigilt vaja.

Tegelikult riik teab, kes on need inimesed ja kui palju neid on, kes seda tuge riigilt vajavad. Ta teab kui suur on nende sissetulek, kui palju liikmeid on leibkonnas, kui palju on alaealisi lapsi ja ka seda, kus need inimesed elavad. Riik on võimeline täna eeltäitma kõikide nende inimeste tulude deklaratsiooni ja ometigi palub ta toetuse saamiseks tulla eraldi tulusid tõendama, uuesti.

Ainuke asi, mida peaks riik inimestel paluda esitada avalduse juurde, on ehk viimase kolme kuu energiakulude arved. Riik on täna suuteline personaalselt toetuste taotluse eeltäitma igale tuge vajavale inimesele. Inimese ülesandeks jääks kinnitada, et ta tõesti seda toetust saada soovib, milleks piisab „esita taotlus“ nupule vajutamisest.

Järgmine valitsus teeb ära

Eesti 200 on juba aastaid rääkinud personaalse riigi välja arendamise vajadusest, kus riiklikult jaotatav tugi ja informatsioon saab olla inimese personaalseid vajadusi arvesse võttes sihitud just igale konkreetsele Eesti elanikule.

Targa andmete kasutamise ja tehisintellekti kasutusele võtmisega saame luua riikliku tugisüsteemi, mis on kohal inimese jaoks just sel hetkel, selles kohas ja moel, mis inimesel vaja on. Seda ilma absurdsuseni mineva bürokraatliku protseduurita ja oluliselt väiksemate kuludega sellele samale inimesele, kes ju lõppkokkuvõttes kogu tänase alandava taotlemise protsessi kulud kinni maksab.

Praegune inimeste ja ametnike aega raiskav, kulukas ja alandav energiakulude kompenseerimise kobarkäkk on piinlik. Loodan, et see on õppetund, mis toob meile valusalt kohale arusaamise, et riigihaldus vajab arenguhüpet. Eestil on erakordne võimalus näidata ette tee personaalse riigi välja arendamisele, kus riik toob teenuse inimesele koju või telefoni ekraanile kätte, just sellises mahus ja hetkel, kui inimesel seda kõige enam vaja on.