Riigikogu taandumine tagaistmele lõi eriti teravalt silma just koroonapandeemia ajal, kus esimese eriolukorra ajal lakkas riigikogu sisuliselt oma tööd tegemast, sest füüsiliselt ei saadud saali kokku tulla.

President Kersti Kaljulaid viitas oma kõnes (loe EPList) väga olulisele Eesti poliitilise arengu kitsaskohale – riigikogu erakonnad on võtnud tagaistmel istuja positsiooni ja tegelik Eesti tuleviku küsimuste otsustamine ei toimu täna enam valitud rahvasaadikute kirgliku pühendunud töö tulemusena, vaid kogu poliitiline vastutus on pandud ametnike peale.

Puudu on saadikute soov või siis võimekus suuri olulisi diskussioone pidada, andmeid analüüsida, seadusandlikke tekste produtseerida. Möödunud suvel meenutasime me 30 aasta tagust Ülemnõukogu tegevust, kus saadikud leidsid konsensuse ja koostasid suveräänsusdeklaratsiooni ja riikliku iseseisvuse taastamise otsuse teksti.

Täna aga närib mind kahtlustus, kas nüüdne riigikogu on võimeline sellist initsiatiivi üles näitama ja näiteks Eesti rohepöörde manifesti koostama ja selles kokku leppima.

Juhtimise vastutuse puudumine ja oma mandaati kergekäeliselt suhtumine on tendentsid, mille jätkumisel on risk rahva võimust loobuda. Rahva usaldamatus Riigikogu suhtes on kasvava trendiga, sest rahvas tunnetab õigesti – riigikogus ei otsustata täna suurt midagi, Eesti elu ei juhita rahva esindajate poolt.

President kutsus üles saadikuid oma mandaati suhtuma täie tõsidusega. Kuid lisaks on vajalik, et riigikogu viiks läbi ka põhjaliku oma töö korraldamise reformi. Teerulli poliitika nii nagu ka tööd halvav poliittehnoloogiline obstruktsionism vajavad muutmist. Me peame looma debati, tõelise maailmavaatelise arutelude platvormi kui me tahame tänasest kurjast kaklevast poliitilisest kultuurist välja murda. Obstruktsionism on opositsiooni jaoks oluline tööriist, kuid vaid sel juhul, kui see võimaldab luua argumenteeritud debati ja panna koalitsiooni oma seisukohti kaitsma.

Täna on obstruktsionism vaid tänavakaklus, kus parim lahendus ei selgu kunagi ja samas katki on kõik, kes sealt väljuvad. Loome riigikogu obstruktsionismi juurde erakondade esimeeste maailmavaatelise debati kohustuse ning enne ei saa seaduseelnõud pidurdama hakata, kui maailmavaateline vaidlus ei ole peetud.

See sunnib vaeva nägema ka sisuliste argumentide välja toomisel lisaks rusikatega vehkimisele ning näitab ka valijale ära, kes mille eest tegelikult võitleb. Eesti 200 soovib viia sisse ka kõikidele menetletavatele eelnõudele raportööride määramise kohustuse – saadiku, kes vastutab seaduse sisulise kvaliteedi eest. Sellega suurendame saadikute vastutust oma töö kvaliteedi eest avalikkuse ees ja ka oma mandaadi vastutust. Kui on ikka teada, et rahvasaadik N on koostanud halva seaduse, siis peab rahvasaadik N ka selle eest vastutama. Tänane seaduseelnõude anonüümsus hajutab vastutust ja on viinud halva seadusloomeni.

Eestil on vaja läbi viia väga suuri olulisi reforme ning nende osas poliitiliste konsensuse saavutamine ja otsuse tegemine on rahva poolt valitud riigikogu pädevuses. Ametnikud ei saa teha otsuseid rohepöörde, digiriigi, regionaalse tasakaalustatud arengu, õpetajate järelkasvu ja ühtse Eesti kooli osas. Ammugi ei saa ametnikud otsustada, et riigikogu töö peab muutuma ja töö ning kodukord vajab põhjalikku reformi.

Eesti 200 on tekkinud erakonnana kodanike rahulolematuse pinnalt, kus valitud rahvasaadikud käivad küll tööl ja võtavad välja palka ja kuluhüvitisi, kuid otsuste tegemine ja riigijuhtimine on ammu käest lastud. EKRE, kes kõige valjuhäälsemalt ametnike kallal võtab ning neid rahva võimu kaaperdamises süüdistab, ei ole kahe riigikogus oldud perioodi jooksul algatanud ühtegi reformi. Ees seisab 2022. aasta riigieelarve kui ühe olulisima riigijuhtimise dokumendi arutelu ning kodanikuna jälgin pingsalt, kuidas oma juhtimiskohustust valitud saadikud täidavad.