Eesti riik tõmbab ennast jätkuvalt Tallinnasse kokku ja pikk plaan näibki olevat selline, kus igasuguse riikliku teenuse jaoks, olgu see siis hea haridus või kvaliteetne arstiabi, tuleb inimestel sõita Tallinnasse.

Ilmselt varsti tuleb ka teatrisse minekuks sõita Tallinnasse, sest väiksemate maakondades asuvate teatrite niigi õhukesed eelarved on pärast elektriarvete maksmist tühjaks jooksnud. Elektriarvete hinnatõusu jälgides jääb tunne, et me oleme 1990-ndatesse sattunud, kus inimesed ei suuda maksta küttearveid ja teatrites tuleb tulevikus vatijope seljas istuda. Ometigi SKT kasvab mühinal, keskmine palk samamoodi. Kuidas siis nii, et raha ei ole? Valitsusjuhi ettekandes riigikogu ees riigieelarve üleandmisel selgus, et meil on hoopis riigireform käimas.

Reform tähendab seda, et on olemas plaan olemasoleva olukorra kardinaalseks parandamiseks, et on olemas visioon tulevikuolukorrast, kuhu jõuliste muudatustega jõuda soovitakse. Riigireformi eesmärk on teada - see on hästi juhitud riik, mis teenib oma rahvast ning on võrdselt kättesaadav oma toega nii Võrus kui Narvas kui Tallinnas. Kodanik ja ettevõtja peab tundma, et vajalikul hetkel on tal riigi tugi ja kaitse olemas selles kohas, kus temal seda just vaja on.

See pole reform

Valitsus on aga asunud riigireformi sildi all ellu viima kärpeplaani, mille ainuke eesmärk on riigi kulude kokkuhoid. Korras riigi rahandus on ka eesmärk, mille poole tuleb pürgida. Kuid ometigi peab igal riigil ja selle juhil olema ettekujutus sellest, mis on kõige tähtsam, millesse tuleb panna raha ja energia ja tähelepanu.

Valitsuse riigireform aga saadab sõnumi, et kõik on Eesti riigis üle piiri laristama asunud ja nüüd tuleks rahakotis asjad korda saada ja kõigilt raha ära võtta. Riigi juhtimise ja pika plaani vaatest ei ole kärpeplaanil nimega „riigireform" eesmärki. Kas me „riigireformi" tulemusena saame paremini juhitud riigi? Kas meil on „riigireformi" tulemusena tulevikus vähem bürokraatiat, väiksemad halduskulud, võimekus kiiremini kodanike vajadustele reageerida? Kas meie lapsed saavad paremat haridust? Kas meie ülikoolid suudavad olla maailma konkurentsi tipus?

Kui vaadata vaid üksikuid meediasse jõudnud kärpeotsuseid, siis on tulemus siiski eesmärgile risti vastupidine - PPA tõmbab koomale oma teenindusasutusi, transpordiamet maakondlikke bussiliine ja maanteede-äärseid tualette, ülikoolid sulgevad eestikeelseid õppekavasid ja kaitsevägi vallandab orkestri. Riik tõmbab koomale oma võimekust Eesti inimestele turvatunnet ja heaolu tagada. Kokku tõmbamine lööb eriti valusalt riigi teenuseid väljaspool Tallinnat ja Harjumaad.

Samal ajal liidetakse riigireformi sildi all kokku Kredex ja EAS, mille tulemusel tekkiv maksumaksja raha kokkuhoid ei ole üldse kindel (vaadake HARNO loomise näidet), kuid kohalikud omavalitsused peavad kasvatama oma ametnike armeed, et hakata menetlema elektrikulude hüvitisi. Ainuüksi Tartu linn peab tööle võtma 10 uut ametnikku. Parem käsi ei tea, mida vasak käsi teeb.

Hambutu riigikogu

Riigireform tähendab ka Eesti demokraatia aluste pidevat kindlustamist. Riigikogu kui demokraatia toimimise peamine institutsioon on viimasel kümnendil ise oma otsuste ja tegevusetusega oma võimu vähendanud. Tervisekriisis ei ole riigikogul mitte mingisugust rolli ega mitte millegi üle otsustusõigust. Inimeste liikumisi piiravad otsused tehakse valitsuskabinetis, kelle liikmetest on vaid vähestel rahva mandaat, riigikoguga isegi ei konsulteerita. Ministrite ametisse nimetamine on vaid formaalsus, riigikogu liikmete võimekus peaministrit ja ministreid ristküsitleda on märkimisväärselt vähenenud, mistõttu ette antud infotunni minuteid täidavad isiklikud rünnakud ja misogüünne koolikiusamine. Riigikogu näib olevat pikemal pandeemiapuhkuse režiimil, sest isegi riigieelarve vaidlusi ei kosta Toompea müüride vahelt.

Eesti targemad pead on juba kolm aastat tagasi pannud kirja riigireformi kava, mis on üks põhjalikumaid reformidokumente, mida viimastel kümnenditel on Eestis tehtud. Seal esitatud reformiettepanekute kasvõi osaline elluviimine viib meie riigijuhtimise parema tervise juurde ning tõstab kvaliteeti, kaitseb demokraatiat ning ühtlasi hoiab ka kulusid kokku. Sellesse kavasse tuleb sisse lõimida Eesti regionaalne vaade lähtudes põhimõttest, et Eesti inimene omab õigust elada seal, kus ta tahab ning seetõttu Eesti riik ei tohi lahkuda Viljandist, Narvas või Võrust.

Kütab rahulolematust

Valitsuse ja riigikogu madala usalduse põhjuseks on inimeste rahuolematus sellega, kuidas nad tunnevad, et riik neid toetab või mitte. Me vajame riigireformi, mis tagaks meile kvaliteetse juhtimise ja head kättesaadavad teenused.

Praegune valitsuse sihitu kärpeplaan on aga rahuolematuse kütmise allikas ning koos poliitilist vastandumist võimaldava koroonakriisiga annab kõik relvad kätte populistidele. Suurema ja pikema sihita kärpimine lööb valusalt inimeste pihta, samas kui juhtimises ei ole tulnud kvaliteedi paranemist ning riigi kulude kokkuhoid on vaid silmapete.

Nii nagu abielureferendumi jõuline surumine kukutas lõpuks valitsuse ja tõi peaministriks Kaja Kallase võib sihitu ja rumal kärpimine kriisiajal ning suutmatus riigijuhtimise kvaliteeti parandada tuua järgmiseks peaministriks Martin Helme.