Pärast märtsivalimisi saab järgmine valitsus Kaja Kallaselt ja Reformierakonnalt pärandiks eelarve, kus suurtele seadustesse sisse kirjutatud kulutustele - toetuste tõusule - ei ole reaalset rahalist katet. Vastutustundlikust valitsemisest on ka Reformierakonna juhtimisel alles jäänud vaid mälestus.

Majanduskriis on käes juba väga paljudes sektorites ja lähitulevik on negatiivse prognoosiga. Deutsche Banki ökonomistid tunnistasid septembri keskpaigas, et nende ennustused „väikesest langusest“ eurotsooni riikides eskaleerunud energiakriisi tõttu ei kehti enam. DB muutis oma järgmise aasta eurotsooni majanduse prognoose väikeselt 0,3% languselt -2,2% languseks. Eesti ametkondlikud prognoosid on olnud põhjendamatult optimistlikumad. Rahandusministeeriumi järgmise aasta majandusprognoos, mis võeti riigieelarve koostamise aluseks, näitab järgmisel aastal majanduse kasvuks 0,5% ja see on eurotsooni majandusprognoose vaadates liialt optimistlik. Kuid valitsuse esitatud eelarve kohaselt kulutame me 1 miljard eurot rohkem, kui me teenime tulu ja seda majanduskriisi aastal, kui maksutulude laekumine on miinuses. Ülekulutamine on planeeritud suurelt, 2023. aastal on eelarve lausa 4,2% miinuses ja ülekulutamine kestab 2026. aastani. Lihtsalt sealt edasi kaugemale prognoose ei tehtagi. Samal ajal pikaajaline eelarvestrateegia ei näe ette ühtegi struktuurset reformi, millega ülekulutamine kontrolli alla saada. Ülekulutamisele annavad hoogu meie teised tööturu ja demograafilised trendid – tööealise elanikkonna ehk ja tööjõu puuduse aina süvenev kriis ehk maksumaksjate ja tarbijate arvu vähenemine. Valitsus on lasknud Eesti pikaajalised kulud kontrolli alt välja.

Eelarve on paisunud populistlikke pikaajaliste kulude tõstmise tõttu (24-aastaste peretoetused), mille mõju pikas plaanis on analüüsimata. Samal ajal loksuvad eelarves kaasa eelmiste valitsuste tehtud halvad otsused nagu tasuta maakondlik ühistransport. Inflatsiooni tingimustes kokku joonistatud suurenenud tulude ja veelgi suuremate kuludega eelarve ei jookse pikas plaanis üldse kokku – sellesse on sisse kirjutatud riigi pikaajaliste kulude pidurdamatu kasv. See kõik on korra juba Eestis olnud. Mart Siimani valitsus pani 1998. aasta lõpus kokku eelarve, kus tõsteti hoogsalt kõikide riigiteenistujate palkasid ja pensione ja viidi sisse katuserahade traditsioon, kus ilma igasuguse valehäbita osteti valimisteks hääli kokku objektide kaupa. Samal ajal oli käimas juba Venemaa majanduskriis. Pärast 1999. aasta valimisi võimule saanud Mart Laari kolmikliit pidi alustama ulatuslike kärbete ja lisaeelarve tegemisest.

Kriisis on suur oht lasta kriisilainetel üle pea lüüa ja pilk horisondilt kaotada. Just see iseloomustab ka tänast valitsust. Rapsides tehakse väga pikaajalise mõjuga poliitilisi otsuseid, rahva ärevustunde mõjul lastakse mõisa köis lohisema. Kuid kriisid on just need ajad, kui on hädavajalik muuta vanu mitte töötavaid praktikaid ja viia läbi struktuurseid reforme. Me peame meeles pidama, et muutuvas maailmas võidab see, kes käib muutustega kaasas, aga käib sammukese kiiremini. Tervishoiukriis, energiakriis ja majanduskriis näitasid meile kätte meie nõrgad kohad ja meie otsustamatu ja lühinägeliku juhtimise. Meie tervishoiusüsteem töötab varuakude peal ja inimressurssi on liiga vähe süsteemis. Olemasolevat inimressurssi ei kasuta me piisavalt nutikat ega ole suutnud üldiselt suurandmeid tervishoius inimeste tervise kasuks tööle panna. Vaktsineerimise korraldus näitas seda väga valusalt. Energiakriis näitas meile ära kui valusalt läheb Eesti inimestele ja majandusele maksma kümme aastat otsustamatust ja mugavustsoonis juhtimist, kus justkui investeerimisotsuste tegemisega ei ole kiire. Meie riigivalitsemine on kohmakas, lohakas ja väga ebatõhus. Strateegiliselt majanduskasvu mõjutavate infrastruktuuri projektide nagu Rail Baltica ehitamine venib, interneti kaablit veetakse kohtadesse, kus seda vaja ei ole ja ei veeta sinna, kus inimesed seda aastaid ootavad. Need on vaid üksikud näited. Peaminister on ära unustanud kõik oma majandusarengu toetamise plaanid, millest ta oma blogis opositsiooni juhina aastaid kirjutas. Ükski neist ei ole isegi valitsuse tööplaanis, realiseerimisest rääkimata. Valitsus tegeleb vaid raha laiali jagamisega. Juba mitmed valitsused järjest suudavad planeerida vaid tänast päeva, laekuvate kulude heaperemehelikku ümberjagamist. Kuid mitte üks valitsus ei ole suutnud tegeleda suurte väljakutsetega – Eesti inimese enda konkurentsivõimega ehk tema hariduse ja tervisega, rohepöörde juhtimisega energeetikas ja transpordis, et ehitada Eesti majanduse konkurentsivõimet, Eesti tööjõuprobleemiga, Eesti riigijuhtimise reformiga ja digiriigi tiigrihüppega. Tulevik ei pruugi olla täna selgepiiriliselt näha, kuid mida strateegilisemalt tegutseme, seda paremini oleme selleks valmis. Eelarvestrateegias on loosunglikud pealkirjad, kuid ei ole laia strateegilist vaadet ega tegevusplaani, kuidas meie riigi tulud uues majanduslikus olukorras kasvama hakkavad. Milliste investeeringutega me liigume Ida-Euroopa sissetulekute tipust Lääne-Euroopa tippu?

Valitsuse koostatud eelarve ja eelarvestrateegia ei oma eesmärki, see ei ole vastutustundliku juhtimise näide ning varjatult on sellesse sisse kirjutatud kas suure laenukoorma kasvatamine tulevastele põlvedele ja maksutõus. Viimasele on kordi vihjanud valitsuses olevad sotsiaaldemokraadid. Kui me arvestame siia juurde, et raskeid maksumuudatusi tuleb Eestile ka väliskeskkonna survel, näiteks Euroopa rohepöördega seotud regulatsioon või OECD tulumaksumiinimumi kokkulepe, siis me näeme, kui tõsiselt on paigast ära riigi pikaajalised kulud ja tulud.