Arvasin, et oleme presidendivalimiste trallis näinud juba kõike, aga eile õhtul kõlanud ettepanek korraldada presidendikandidaadi väljaselgitamiseks rahvauuring oli midagi uut.

Uuringute korraldamises endas ei ole midagi põrutavat. Nii on ka erinevad uuringufirmad korduvalt viinud läbi küsitlusi rahva presidendieelistuste väljaselgitamiseks. Pea kõikides küsitlusest on populaarseim kandidaat praegune president Kersti Kaljulaid, kellele järgnevad eurosaadik Marina Kaljurand ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas.

SDE esimehe Indrek Saare ettepanek korraldada rahvauuring paneb selles kontekstis aga tõsiselt kulme kergitama ja küsima ettepaneku motiivi ja rahvaesinduse rolli kohta laiemalt. Kas ettepaneku põhjuseks oli tähelepanu juhtimine sellele, et riigikogu ei ole võimeline enam oma rolli täitma või tegi Saar seda teadamatusest?

Rahva eelistuste kohta on olemas ju üsna põhjalikud andmed. Seetõttu võis Saare soolo taga olla ka soov viia presidendivalimiste diskussioon otsevalimiste kursile. Kõik see kukkus aga viimaste nädalate puntratantsu taustal eriti naeruväärselt välja, andes kammertooni kogu protsessile ja kinnitas pigem versiooni, et see riigikogu koosseis ei ole võimeline enam oma rolli täitma. Viimase kolmveerand aasta jooksul on see juba teine kord, mil Eesti poliitiline süsteem ja tema parlamendi toimimine on totaalselt kinni jooksnud. Selle põhjus on praeguse parlamendikoosseisu ja sinna kuuluvate erakondade omakasupüüdlikkuses ja koostöövõime puudumises.

Poliitikute kitsad omahuvid

Eesti põhiseaduse kirjutajad lõid presidendi institutsiooni riigimehe ametikohana, parteitu poliitikat tasakaalustava ja riiki poliitikaüleselt esindava juhi jaoks. See on ametikoht, mille puhul erakondlikud huvid ei tohi segada otsuste vastuvõtmist ja jätab vähemalt ühe poliitilise ametikoha erakondlikkusest puutumata.

Presidendivalimiste kinnikiilumise põhjus on avalikkusele üha rohkem selgemaks saamas ja see on seotud karjääripoliitikute kitsaste isiklike ja erakondlike huvidega. See puudutab ka tänast peaministrit ja tema erakonda. Just peaministril lasub parlamendi suurima erakonna esimehena vastutus suurte erakondade üleste poliitiliste protsesside vedamise eest.

Paraku ei ole Kaja Kallas olnud ülesannete kõrgusel, mistõttu on presidendivalimistest saanud farss. Kui Reformierakond ja Keskerakond tahaksid olla näoga rahva poole ja näidata, et nende otsused ei ole kantud ainult poliitilisest omakasust, siis teeksid nad ettepaneku Kersti Kaljulaidile jätkata presidendiametis ka teiseks ametiajaks.

Kersti Kaljulaid tegi riigimeheliku otsuse võtta vastu suur väljakutse olla Eesti riigi president mitte seetõttu, et tema karjääri teekaardil sai linnukese kirja panna, vaid seetõttu, et tundis, et ta inimesena suudab ja eestlasena peab sellel hetkel selle otsuse tegema. Ta on saanud selles ametis suurepäraselt hakkama ja väärib sellega kindlasti ka teist ametiaega. Selline samm annaks Eestile väärika presidendi ja aitaks lõpetada selle piinlikuks muutunud Eesti poliitikat ja parlamenti naeruvääristava protsessi.