Esimest korda Saaremaa vallavolikogu liikmeks saanud Koit Kelder (Eesti 200) tunnistab, et palju asju saaks ise teha hoopis paremini, selmet kopeerida teiste omavalitsuste pealt, nagu Saaremaal tehakse.

Saaremaa valla volikogus on lauad seatud nii, et volinikud istuvad üksteise selja taga kuuekaupa ridades. Minu koht on viimases reas paremal nurgal. Seega osaledes istungil füüsiliselt kohal olles ei näe ma istungi jooksul sisuliselt ühegi volikogu liikme nägu. Ma ei tea, mis ilmega nad esinejaid kuulavad, kas üldse kuulavad, kuidas reageerivad. Minu jaoks on kuulaja vahetu tagasiside väga oluline, sest vaid nii saan aru ja mõistan, kas me räägime ühest asjast ja kas üldse on mõtet suud lahti teha.

Ma saan vaadata volikogu tööd tagantpoolt. Kahjuks sellisel viisil poliitikas ja tegelikult ka kõiges muus osalemine erilist mõju ei oma.

Istung kui töövorm 21. sajandil ei tööta

Seadus ütleb, et volikogu töövorm on istung. Seadusest mööda ei saa ja seega arutab volikogu küsimusi istungil. Küsimusi arutatakse üldjuhul ettevalmistatud eelnõude lugemistega. Formaalselt teeb otsuse volikogu, aga kõik teavad, et tegelikult on otsused varem tehtud ja istungil toimub vormistamine, sõltumata küsimuste ja sõnavõttude hulgast ja sisust.

Loomulikult võib väita, et sisuline arutelu on eelnevalt toimunud komisjonides, aga ka seal toimub sisuliselt seisukoha võtmine esitatud eelnõude kohta, mitte sisendi andmine poliitikate kujundamiseks. Protokollid on avalikud ja kinnitavad mu sõnu, et ei Saaremaa volikogu istungitel ega komisjonide koosolekutel ei kujundata Saaremaa poliitikat. Aga kus ja kelle osalusel siis sünnivad head ja uued lahendused meeletult muutuvas olukorras? Ainus, millele mina panustaks, on praktikas end tõestanud avatud poliitikate kujundamise lahendused, kus kaasamine ei ole tüütu lisategevus ega kohustus, vaid kaasamine on tegutsemise viis, kus lahendused sünnivadki koos tehes. Sinna juurde kuuluvad loomulikult tänasel päeval elementaarsed tehnilised lahendused, mis teevad protsessid avatuks ja osalemise võimalikuks.

31 esindajat ei ole põhjendatud

Saaremaa valla loomise juures oli eesmärgiks, et volikogu saaks ja oleks laiapõhjaline ning ükski piirkond ei oleks teistest vaikimisi üle ega mõni piirkond katmata. Tänase volikogu kohta võib öelda, et see sai valimiste järgselt laiapõhjaline, aga ta ei ole seda oma otsustes mitte.

Jah, meil on esindusdemokraatia ja sel on omad veidrused. Samas midagi see ikkagi näitab, kui suurt hulka valijaid ja ka milliseid piirkondi esindavad täna need volinikud, kes volikogus otsuseid langetavad. Ja see õigus otsustada on neil ainupädevus. See õigus kuulub volinikele, mitte koalitsiooninõukogule või mandaadist loobunud saadikutele.

See ei tähenda kohe, et esindusdemokraatia on halb, aga see kätkeb riske, millest üks ongi otsustest ja nende kujundamisest kõrvalejäämine. Ma näen, et Saaremaal on see risk vähemalt osaliselt realiseerunud.

Kui volikogu töö faktiliselt Saaremaa arengusse ei panusta, siis võiks seal olla kasvõi poole vähem liikmeid, sest ka siis saaks koalitsiooni ja opositsiooni piire tõmmata. Seadus paneb muidugi piirid ette ja Saaremaa volikogu minimaalne liikmete hulk saab olla 25 liiget. Erilist kokkuhoidu volikogu väiksemaks tegemine ei anna.

Aga samas, kas iga voliniku kohta peab meil olema ikka pool rahva- või kultuurimaja? Igale volinikule oma! Mo arvates võiks olla pigem volinikke ja valitsemist vähem. Äkki poole vähem volinikke, poole terviklikum vaade? Hakkame vastutama.

Kelle asi on piirkondlik areng?

Selleks, et küsida, kas sellist Saaremaad me tahtsime, tuleb teada ja välja öelda, millist Saaremaad me tahame. Mina tahan, et Saaremaa elu käiks igas piirkonnas vähemalt samamoodi edasi kui täna. See tähendab ka avalike teenuste ja valla jätkuvat olemasolu piirkondades.

See ei tähenda, et midagi ei tohi muuta. Vastupidi! Selleks, et meie saare elu meile tuttaval viisil jätkuks, ongi vaja muuta. Praegu on valla juhtimine ja töökorraldus valdkondlik, sealhulgas ka poliitiline juhtimine. Suuremad väljakutsed on aga valdkondade ülesed, risti-rästi läbipõimunud. Valdkondlikkus on mingi piirini möödapääsmatu, et pakkuda piiratud tingimustes parimat teenuste kvaliteeti.
Täna puudub valla poliitilises juhtimises see koht, kus erinevate valdkondlike otsuste ja lahenduste mõju tervikuna kokku võetakse ja hinnang antakse.

Mulle iseenesest ei meeldi valimistel ringkonnad, kuna sellisel viisil moodustunud esinduskogul on palju miinuseid valla kui terviku arengu kujundamisel, aga arvestades olukorda, kuhu me tänaseks jõudnud oleme, võiks see olla vajalik.
Tasuks kaaluda kolme ringkonna moodustamist - ida, lääs ja linn. See tagaks volikogus piirkondliku esindatuse. Liikmete lahkumisel tuleks asendus samast ringkonnast, mitte teisest valla otsast. Valdkondlikele otsustele tekiks piirkondlik mõõde. Ja kohalike valimiste tähtsus suureneks võrdluses riigikogu valimistega.

Latti on vaja kergitada

Tunnistan, et ega ma eelnevalt eelmise koosseisu istungite jälgija ei olnud. Seetõttu tuli mulle üllatusena viis, kuidas ja kui tihti põhjendame langetatavaid otsuseid teiste omavalitsuste vastavate otsustega. Alates poliitikutele palga määramisest kuni rahvaküsitluse korraldamiseni. Saaremaa vald on Eesti suurim ja erilisim omavalitsus sõltumata sellest, kes moodustavad koalitsiooni või kuidas on poliitiline juhtimine korraldatud.

Me ei saa teha lihtsalt copi-paste teiste omavalitsuste õigusaktidest.

Me suudame paremini ja rohkem.