Inflatsioon, sõda Ukrainas ja koroonaviiruse jätkuv hooajaline levik on Pärnu elukeskkonna probleemid pingule tõmmanud nagu viiuli keeled. Poognat kätte võttes toovad vaid ­oskajad sealt esile heliseva meloodia. Samuti mõistavad vaid oskajad, et käib võistlus ajaga.

Praegu on aeg, kui peame vaju­tama gaasi põhja. Kuna kaalul on kõik või mitte midagi, on just nüüd Pärnul vaja pikka plaani ja riigi tahet, et vältida kohapealset taandarengut. Toon välja kaks teemat, mis on Pärnu arengu mõttes ühed olulisemad.

Rail Balticu ehitamisega tuleb kiirustada

Rail Baltic on Pärnule elulise tähtsusega projekt, kuna tänu korralikule rongiühendusele saab Pärnust linn, kuhu tulevad inimesed nii 500 000 elanikuga Tallinnast, 600 000 elanikuga Riiast kui ka 1,7 miljoni suurusest Varssavist.

Rongiliiklust on vaja nii siinsetele hotellidele, restoranidele, turismitalu­dele kui elamuskeskustele. Rail Balticu jõudmine linna loob Pärnust tohutute võimaluste piirkonna. Meil on potentsiaali muutuda Põhjamaa Nizzaks, kus on mõnus nautida siinset olemist ja maitseid. Selle üks osa on mugav transpordiühendus. Kuid neile, kes ütlevad: et aga bussiliiklus – buss on ja jääb, kuid buss ei asenda rongi, sest paratamatult on buss ajakulukam transpordivahend ning samuti suurema ökoloogilise jalajäljega, kui seda on rong.

Teiseks tekib raudtee tulekuga Pärnusse uudne hansalinna kontseptsioon, kus on omal kohal kauba liikumine punktist A punkti B nii mere, õhu kui raudtee kaudu. Raudteeühendus Euroopaga loob lisandväärtuse siin­sele ettevõtlusele, sest tootmine muutub logistiliselt ratsionaalseks.

Seda on oluline mõista, sest meil on vaja Pärnusse tuua turismi kõrvale teisigi sektoreid. Vastasel juhul hak­kame järjest enam inimesi kaotama suurlinnadele, sest sealne elatustase on juba praegu kõrgem võrreldes piirkonda­dega, mis sõltuvad ainult turismist.

Samuti ei tasuks tähelepanuta ­jätta Ukrainalt õpitut, et rongiliiklus on ­sõja korral transpordivõimalus, mille tähtsust ei saa alahinnata.

Kuid selle projekti puhul on aeg see, mis tiksub nii Eesti kui Pärnu kahjuks. Iga päev, mil Rail Balticu tege­mised liiguvad praeguses kulgemise rütmis, suureneb meie risk raudteeühendusest Euroopaga ilma jääda.

Aastal 2020, mil Euroopa Liidu eelarve vastu võeti, ei arvestanud keegi kulutustega, mida sõda Ukrainas endaga kaasa toob.

Aastal 2020, mil Euroopa Liidu eelarve vastu võeti, ei arvestanud keegi kulutustega, mida sõda Ukrainas endaga kaasa toob. Seega kaalutakse iga Euroopa Liidu kulutatud senti tulevikus eriti hoolsalt. Lisandub veel surve teiste riikide soovide kujul, kuna igal piirkonnal on oma projektid, mida soovitakse ellu viia ja millele loodetakse saada Euroopa Liidu toetust.

Seda oli juba toona, praegu kehtiva rahastusperioodi arutelude juures näha, kuidas mõni riik püüdis Rail Balticu ­projekti küsimärgi alla seada ja suunata Euroopa raha oma riigi hüvanguks. Seega­ on Eestil, sh Pärnul, aega

2027. aastani ehitusega nii kaugele ­jõuda, et rahaliselt on kasulikum projekt lõpule viia kui see tühistada. Vastasel juhul ei pruugi Brüssel enam raudtee projektile pikendust anda.

Arendamist vajab õhusildki

Praegu vajab arendamist veel Pärnu õhusild. Kohaliku lennujaamaprojekti esimeste viljade noppimine turismi­lendudena Soome ja Rootsi tundub olevat nii linna kui lennujaamaga toimetajaid uinutanud. Loorberitele puhkama jäämine ei tõota aga kunagi head ja loota ainult turismivaldkonnale pole jätkusuutlik.

Seega on üllatav tõdeda, et samal ajal kui Tartu ja teised väikelinna lennujaamad otsivad aktiivselt eri tegevusvaldkondi, Pärnut sel pildil pole. Mitu lennujaama on viimasel ajal püüdnud aktiivselt ennast nähtavale seada, et just nende juurde tuleksid suurte korporatsioonidega seotud ­ettevõtted, kes tegelevad droonide ehituse, arenduse ja testimisega. Pärnu pole aga valdkonna vastu huvi üles näidanud. Samuti pole kuulda muudest visioonidest, mis tõstaksid Pärnu lennujaama uuele tasemele.

Leian, et Pärnu lennujaamal on potentsiaali, mis tooks piirkonnale tulu, kuid selle nimel peab tööd tegema. Alustada tuleb sellest, et toetada lennundusklastri ja Eesti lennuakadeemia tegevust Pärnus. Siis võib juba suurelt unistada ja miks mitte mõne aasta pärast tervitada Pärnus hariduse saanud esimesi piloote.