Viljandit seostatakse mujal Eestis enamasti kolme asjaga: pärimusmuusika festivali ehk rahvapäraselt folgiga, lossimägede ja Viljandi järvega. Seesama Viljandi järv, mille üle on ka meie inimesed väga uhked.

Subjektiivselt vaadates tundub, et järveäärne ala elab praegu üsna hästi: kuumadel suvepäevadel on rand rahvast täis, inimesed istuvad kohvikutes ja palliplatsidel mängitakse hommikust õhtuni. Järves ujutakse tegelikult aasta läbi, sest Viljandis on talisuplejate arv tõusuteel. Järv on meil ka üsna pikk: ühest otsast teise on natuke vähem kui neli ja pool kilomeetrit. Hiljuti kehtestatud rahuliku liiklusega järveala on minu hinnangul ainuõige samm selles suunas, et meie hinnatud randa ja selle ette jäävat keskkonda oleks kõigil ühtemoodi hea nautida ja kasutada.

Sellega aga järve ja järveäärse alaga seotud arengud linnas kahjuks praegu piirduvad. Probleemne koht on spordimaailmas tuntud termin «süsteemne süsteemitus». Piltlikult öeldes on kaootilise ja süsteemitu tulekahjude kustutamise maapealsele osale tekitanud ala, mis on üheaegselt nii killustunud kui ka pungil.

Hästi on ju teada, et paljud viljandlased ei tunne ennast järve ääres mugavalt. Suve jooksul olen küsinud inimestelt, millest järve ääres puudust tuntakse või mida saaks parandada. Vastused on tavaliselt järgmised: tihti haisevad kuivkäimlad, peavarje on vähe, puudub joogiveekraan ja liiga palju on võrkpalliväljakuid. Joogivett saab võtta küll korvpalliväljaku kõrvalt kraanist, kuid see on kahjuks märgistamata, seega peab ise enne teadma, kus see asub.

TUNDUB, et me oleme jõudnud järve ja järveäärse ala arengu etappi, mil Viljandi linnavalitsus ei oska või ei saa enam hästi edasi liikuda. Paljud vajalikud investeeringud on liiga kallid või mahukad. Samuti puudub arusaadav ja selge nägemus kelle või mille jaoks rannaala üldse arendatakse.

Enne, kui pole alustatud järveäärse ala detailplaneeringu tegemist, ongi raske näha lahendust suures pildis või endale lahti mõtestada, eriti kui linnavalitsus pole antud probleemi minu arvates justkui üldse teadvustanudki. Mõned puudused annaks muidugi lahendada sellega, kui näiteks võrkpalliväljakud liigutada ranna keskosast rannajalgpalliväljaku kõrvale või otsa, kunagise heiteväljaku lähedusse. See annaks lähedal olevatele ettevõtetele, nagu aerulaudade rentimine või rannakohvik Bangalo, täiendavaid võimalusi spordiinventari rendiks ja võimaldaks neid alasid paremini kasutada.

Platside liigutamine võib tunduda siin kirjutades või neid ridu lugedes küll lihtsa lahendusena, aga tuleb mõelda ka sellele, kuhu paigutada nende platside äärde tulev rannapromenaadi pikendus. Viljandi linnaruumiga on seotud veel teisigi küsimusi.

NÄITEKS see, kuidas siduda loodetava kuumasaarte likvideerimise meetmega linnafoorumil välja pakutud lahendus rajada peastaadioni kõrval suure parkla läbipääsuteed jalakäijatele ja ratturitele. Alustada võiks muidugi parkla korrastamisega ja sinna maha joonida arusaadavad parkimiskohad. Kuhu võiks teha tõuksiparkla? Ja kas võiks randa teha veel ühe joogiveekraani? Mida rohkem seda teemat lahti harutada, seda suuremaks ja komplekssemaks see muutub ning seda rohkem tekib küsimusi.

Viljandi arengukavas aastateks 2022–2028 on suures pildis kirjas ainult alljärgnevad sõnad: «Viljandi järve rannaala arendatakse eesmärgiga pakkuda võimalikult meeldivat ja mitmekülgset ajaveetmisvõimalust samal ajal säilitades ja hoides ka loodust.»

Võtame midagi selle süsteemitu lähenemisega ette ja paneme konkreetselt paberile kirja, kuidas me tahame oma linnaruumi pärleid hoida nii, et need on väärtustatud ka pärast 2028. aastat.