SÕDA Ukrainas on puudutanud meist igaüht ning kindlasti oleme kõik mõelnud, kuidas on lood meie riigi ja igaühe julgeolekuga. Kuulumine Euroopa Liitu ja koht NATO vihmavarju all annavad meile teadmise, et riigil on tugev seljatagune, ning see peaks suures plaanis mõjuma julgustavalt ja süstima enesekindlust. Teine julgustav teadmine on riigi järjepidev tegutsemine oma kaitsevõime tugevdamisel.

Aastaid tagasi tehtud kaitseväe arendamise pikast plaanist kinnipidamine on aidanud suurendada meie kaitseväe professionaalsust ning tugevdanud liitlassuhteid ja kaitsevõime tehnilist poolt. Ka Kaitseliit on aina oma taset parandanud. Seda näitab hästi Eesti elanike rekordiline huvi Kaitseliiduga liitumise vastu pärast Venemaa rünnakuid Ukrainas. Seegi on riigikaitse osa, et igaüks oskaks kriisiolukorras kas relvaga või muul moel asuda riigi ja rahva kaitsele. Nii ongi igati asjakohane küsida: kuidas saaksime panustada oma kodupiirkonna kaitsesse?

ÜKS, MIS meile siin Euroopa Liidu ja NATO idapiiril arusaamatu tundub, on suurte rahvusvaheliste organisatsioonide kohatine suutmatus ja isegi soovimatus Venemaast tuleneva ohu suurust märgata. Tõsi, Eesti on lääneliitlasi pikka aega ohu eest hoiatanud ning see on meie poliitilist kapitali tublisti kasvatanud. Meie poliitikute sõnu kuulatakse ja tsiteeritakse ning ainuüksi see teadmine suurendab inimeste seas turvatunnet.

Turvatunne on laiapindse riigikaitse seisukohalt oluline näitaja, aga sellest üksinda ei piisa. Kui suure kaaluga on nende organisatsioonide ja ühenduste tunnustus, kes pole suutnud täita oma peamist eesmärki – hoida ära sõja kordumine Euroopas? Välispoliitiliselt seisab Eestil ees raske ülesanne, aga ka võimalus eristuda lihtsalt olukorra kirjeldajatest ning haarata initsiatiiv nendes tegevustes, mis aitavad viia läänemaailma julgeolekustruktuuride reformimiseni.

Riigi kaitsevõime ei ole midagi, mida teevad poliitikud ja kaitseväelased. Kaitsevõime seisukohalt on oluline valmisolek tagada kriisiolukordades kodanike turvalisus igas Eestimaa punktis. Selles, kuidas tagada kohalike elanike piisavad varud kriisiolukordade puhuks, kus paiknevad turvalised varjupaigad rünnakute korral, kuidas toimivad hoiatussüsteemid, ning paljudes muudes niisugustes küsimustes on kõige suurem roll just omavalitsusel.

OMAVALITSUST ei aita laiapindse riigikaitse arengukava lugemine, sest selles pole tegevusjuhist, mida täpselt saab ja tuleb teha. Ning alati läheb jutt rahale. Seejuures on täiesti tavaline seisukoht, et kui ei ole raha, siis ei ole võimalik üldse midagi teha.

See on osaliselt tõsi ning riiklikul tasandil laiapindset riigikaitset korraldades tuleb arvestada, et omavalitsustel pole vajalikku kompetentsi. Sellises olukorras efektiivselt käitumiseks pole ka juhiseid riiulist võtta. Kindlasti on aga valdkondi, mille puhul ei ole vaja suuri investeeringuid ning piisaks olemasolevast rahast ja kodanikualgatuste toest. Mõelgem näiteks sellele, kuidas tagada toiduainete varu, kes haldab olulist tõest infot ja kuidas see levib, mida arvestada ruumilistes planeerimisprotsessides või missugune on tööjaotus kriisiolukordades.

Kui omavalitsusel oleksid kasutada juhised, kuidas arvestada igas eluvaldkonnas ka julgeolekuga, saaksime teha kohalikul tasandil ennetavalt otsuseid, mis tugevdaksid kogu riigi kaitsevõimet.

LISAKS on oluline roll igal inimesel endal. Ei maksa unustada, et Ukraina rahvas võitles välja oma (sõna)vabaduse ja sõltumatuse 2014. aasta Maidani rahutuste käigus ning seejuures omandas väga mahuka pagasi, kuidas ennast kriisiolukorras mobiliseerida ja organiseerida.

See, kui maakonnas (mitte ainult Viljandimaal, vaid ka mujal) pole Eesti kaitseväe statsionaarset üksust, ei tähenda, et maakond oleks kaitseta või peaks olema kaitseta. Seetõttu kutsun kõiki inimesi üles liituma Kaitseliidu kohaliku malevaga, et omandaksime teadmised ning näeksime enda rolli suuremahulises kaitsevõrgustikus üle Eesti. Kui peaks kunagi juhtuma, et Eestit rünnatakse, võib sinu ellujäämine sellest suuresti sõltuda.

Sõduri põhioskusi ei tohiks keegi meist alahinnata. Hiljutises sõnavõtus ütles endine president Kersti Kaljulaid, et Ukraina seisab meie kõigi eest. Jah, see on tõsi. Aga kui meil on vaja oma kodu kaitsta, siis kui valmis sina selleks oled?