Kolmekordse sõudmise Euroopa meistri ja olümpiapronksi Kaspar Taimsoo pikk plaan: “Poliitikasse minemise juures on kõige olulisemaks asjaks sinu enda põhimõtted ja väärtused. Nendeta oled sa tuulelipp.”

Kaspar Taimsoo on paljude eestimaalaste jaoks tuntud nimi spordimaailmast, kes on oma senise sportlaskarjääri jooksul naelutanud inimesi ekraanide ette ja kinkinud hulgaliselt positiivseid emotsioone. Kokku on Kaspar Taimsoo auhinnakapis üle üheteistkümne suurvõistluste medali, sealhulgas kolm kõige kirkamat värvi sõudmise Euroopa meistrivõistlustelt ja pronks 2016. aasta Rio suveolümpiamängudelt.

Kuna möödunud sügisel toimunud KOV valimistel kandideeris Kaspar Eesti 200 kandidaadina ka Viljandi linnas, siis nüüd sai langetatud ametlik otsus Eesti 200 erakonnaga liitumiseks. Alates tänasest, 23. aprillist, on Kaspar Taimsoo täieväärtuslik Eesti 200 liige.

Võtsime Kaspariga korraks aja maha, et rääkida lähemalt tema otsusest astuda poliitikasse, miks sai valitud just Eesti 200, milline on Kaspari isiklik pikk plaan poliitikas jm.

Miks oled otsustanud liituda just erakonnaga Eesti 200?

Mind kutsuti kohtumistele kõikide suuremate erakondade poolt, eesmärgiga rääkida eeskätt kaasa Viljandi linna arengus ja proovida anda omalt poolt sisend, et minu kodulinnas oleks elu parem. Kohtudes erinevate erakondade piirkondlike juhtidega pidin ma tõdema, et kõige julgemad, ambitsioonikamad ja suurejoonelisemad plaanid tulid just koos Eesti 200 meeskonnaga.

Suureks plussiks on muidugi ka see, et minu maailmavaade ühtib kõige paremini just Eesti 200 omaga. Minu jaoks on väga oluline see, et Eesti 200 seisab elukeskkonna inimsõbralikuse ning kergliiklus-sõbraliku linnaruumi eest. Pean tähtsaks ka seda, et Eesti oleks riik, kus inimestele meeldib elada ja kuhu talendid tahavad tulla - kus noorel on lahe, keskealistel edukas ja eakatel väärikas.

Kuigi Eesti 200 alustas poliitiliste sõnumite ja tegevustega enne möödunud RK valimisi ning vaatamata sellele, et RK valimistel künnist ei ületatud ja KOV tasandil tegevusi veel ei toimunud, siis jäi erakond väga hästi silma tänu heale reklaamikampaaniale ning märk saadi maha. 

Minu arust on sellist julget sõna ja otsest, aga viisakat, ütlemist on meil poliitikas kindlasti rohkem vaja ning Eesti 200 suudab seda kindlasti pakkuda.

Kui peaksin võrdlema Eesti 200 teiste erakondadega, siis Eesti 200 on justkui rong, mis on iga hetk jaamast väljumas, et täie auru ja kiirusega edasi söösta, samal ajal kui teised rongid on olnud juba pikka aega teel ning hakkavad kiirust ja jõudu kaotama.

Millised on need valdkonnad, mille arengusse soovid oma oskuste ja teadmistega panustada?

Tahes-tahtmata on mul see spordipoisi tiitel küljes. Selles orienteerun päris hästi. Mind on volikogu töös määratud Viljandi Spordikooli hoolekogusse, mille vilistlane ma olen. See on KOV tasandil väga suur üksus, mille sees kaasa rääkida.

Kuna olen kandnud ka Viljandi maakonna spordiedendaja tiitlit, siis on minu eesmärgiks seista selle eest, et kergliiklus ja noorte sportlik aktiivsus saaks piisavalt tähelepanu. Lisaks soovin pöörata fookust noorte vaimsele tervisele, sest sportlasena mõistan ja tean, kui oluline see on. Mulle endale väga meeldiks see, et poliitikas oleks rohkem noori ning sõnumid oleksid natukene rohkem otsesed. Ma ei soovi oma kommentaaridega teha kellelegi liiga, aga ma olen väga väsinud vanade poliitikas olijate keerutamisest ja mitte arusaadavast ümmargusest ning kantseliitlikust jutust, mis ei vii mitte kuhugi. See ei ole minu ampluaa. Ma proovin omalt poolt teha alati kõik, et sõnum oleks olemas ning anda edasi mingi kasulik sisend diskussioonile- isegi, kui see on konstruktiivselt kriitiline. See võiks olla see muutus, mis võiks minust alata Eesti poliitikas.

Kas teadsid, et Kaspar Taimsoo sai 2015. aastal Milanos toimunud Expo-l Eesti maja ees hakkama vägeva teoga, kiikudes üle võlli uue Guinessi rekordi väärilise aisapikkusega - 7,15 meetrit.

Milline on sinu isiklik pikk plaan poliitikuna?

(Kaspar naerdes) Ikka peaministriks! Ei, peaministriks ma tegelikult mitte kunagi ei pürgi. Kui me räägime kodulinna arengust ja KOV-ist, siis sel tasandil on kõik väga käega katsutav ning reaalsed tulemused on näha aasta kuni nelja jooksul. Tehakse plaan, eraldatakse raha, pannakse asi volikogus hääletusele ja nõusoleku korral võetakse vastu ning arendustööd algavad. Pidev protsess käib ja sa saad lõpptulemuse valmimist igapäevaselt jälgida. See mulle meeldib.

Teades sind praktiliselt pool oma elu (intervjueeritav on juhtumisi intervjueerija kauaaegne tuttav - toim), siis ma julgeks väita, et ka riigikaitse on väga tugevalt sulle hingelähedane teema.

Ma olin 10 aastat kaitseväelane ja Kaitseväe spordirühmas, mis eelmise aasta sügisel ära koondati. Õnneks tänasel päeval keegi ei kahtle, et Kaitsevägi vajab lisarahastust. See sõnum, mis meediavahendusel välja jõudis, oli kahetine. Ühtpidi muidugi õigustatud küsimus, et kas me tõesti peame ära lõpetama kaitseväe tippspordi osa või miks me astume välja Rahvusvahelise Sõjalise Spordi Nõukogust, mis korraldab sõjaväelaste MM-i? Samas, kui Kaitseväe juhataja kuu hiljem ütleb, et orkestrit pole meil ka vaja, sest see pole hetkel sõjapidamiseks esmatähtis, siis sa saad aru, et Kaitseväe ees on inimene, kelle fookus on sellel, et Eesti riigil oleks parim kaitsevõimekus ning iga sent, inimene ja töökoht on loetud ning tähtis. Selles valguses on absoluutselt arusaadav, et miks sellised kärped on tehtud - meie Kaitsevägi peab olema võimalikult tugev, sisukas ja hästi juhitud oma ala professionaalide poolt, kes oskavad öelda, et kuidas meie üldist kaitsevõimekust ülesse ehitada. Kaitsevägi on mulle endiselt väga südamelähedane ja kui käesolev spordihooaeg läbi saab, siis liitun ka kohaliku Viljandimaa Malevaga. Metsa igatsus on ikka peal. 

Sportlased on teadupoolest väga distsiplineeritud inimesed. Kuidas võivad sportlasele omased isikuomadused sinu arust poliitikas kasuks tulla?

Õnneks või kahjuks on meil päris mitu näidet sportlastest poliitikas, nimesid nimetamata. Ma ise ütleks, et sportlaste jõud on Riigikogus küllaltki silmapaistmatud olnud, erakonnast olenemata.

Kui sportlane läheb poliitikasse, siis pannakse talle automaatselt sportlase lipukene külge ja see peaks vaikimisi justkui midagi tähendama. Olen arvamusel, et tegelikult ei tähenda see midagi. Riigikogus on olnud tublisid sportlasi, kellel esialgu olnud head plaanid muutuste ellu kutsumiseks, aga minu arust ei ole nende muutustega kokkuvõttes kuhugi jõutud ning ühel hetkel on nad poliitikuna lihtsalt ära vajunud. Kuid see on puhtalt minu isiklik arvamus isikliku vaatluse pinnalt.

Minu arust on poliitikasse minemise juures kõige olulisemaks asjaks sinu enda põhimõtted ja väärtused, mille eest sa seisad ning millest sa elus juhindud. Kui sa lähed poliitikasse neid omamata, siis sa oled lihtsalt tuulelipp, sest sa ei anna ühiskonnale mitte midagi tagasi.

Millised teadmised spordimaailmast kavatsed koos endaga poliitikasse kaasa võtta ja neile rakendust leida?

Ma ei pea ka ennast suureks poliitiliseks eksperdiks, vaatamata sellele, et olen aastaid päevapoliitikat jälginud. Minu soov on, et meil oleks rohkem konkreetseid sõnumeid ja eesmärke, mis oleksid ehitatud ülesse süstemaatiliselt. Spordis on lihtne ütlus, et ära karda suuri eesmärke, aga liiga pikki samme. Pane eesmärk paika ja tee selle nimel igapäevaselt väikseid samme, mis aitavad sul jõuda lõpp-eesmärgile lähemale. Mida ma toon endaga poliitikasse kaasa? Konkreetseid väljaütlemisi - kui mul on midagi öelda, siis ma ütlen. Lisaks soovin aidata veenduda plaanide ja programmide koostamise, et need oleksid piisavalt põhjalikud ning teostatavad antud ajaperioodi jooksul.

Fakt on ka see, et meil on vaja saada Eesti inimesed tervislikumalt toituma, rohkem õue liikuma, noortele pakkuda tuge spordis ja spordist väljaspool, et kõik saaksid enda asjaga hakkama.