Vene riik oli, on ja jääb alatiseks Eesti jaoks suureks ohuks. Seejuures on üsna ükskõik, milline režiim Moskvas parasjagu valitseb. Nii Vene tsaaride, presidentide kui rahva soov on impeeriumi piiride laiendamine kõigis suundades.

Kui vaadata maailmakaardile Moskva pilguga, siis piiri nihutamine paarsada kilomeetrit Läänemere suunas oleks igati loogiline samm, mille nimel võib vene inimesi ohverdada küll.

See, mis praegu Ukrainas toimub, ongi vene kultuurilise identiteedi osa. Vaesuses elav rahvas, kelle jaoks naabrite tapmine on meelelahutus, see on vene imperialismi juur. Meil ei tasu Eestis teha illusioone, et kusagil on hea vene opositsioon, kes impeeriumit ei taha. Isegi vene nn opositsioon on impeeriumimeelne.

Lääneriikide sinisilmsus

Praegu on palju juttu Venemaa dekoloniseerimisest ehk vallutatud maade tagasiandmisest. Venemaa ajalugu on üks katkematu laienemine ja naabritega sõdimine. Kui Lääne-Euroopa impeeriumid varastasid oma kolooniatest paar sajandit, said rikkaks, tõmbusid välja, hakates vargsi varasid tagasigi andma, siis Venemaa on Euroopa viimane impeerium, mis keeldub  tapatalguid tunnistamast.

Lääne-Euroopa elab siiani süükoorma all, makstes kinni Aafrika arveid ja jagades migrantidele kodakondsust, seejuures aeg-ajalt vabandades. Venemaad ei julgenud keegi enne Ukraina sõda kolonisaatoriks nimetada. Isegi Eesti diplomaadid väitsid veel kümmekond aastat tagasi, et Venemaa ei ole koloniaalriik. Praegu paistab, et on ikka küll.

Vene barbaarsed sõjad Afganistanis, Tšetšeenias, Gruusias, Liibüas, Süürias ja nüüd Ukrainas, on tervele maailmale ausalt näidanud Venemaa imperialistlikku loomust. Ammu juba oleks pidanud rääkima Venemaast kui impeeriumist, kus on vangis sadu rahvaid. Venemaal elab üle 160 rahvuse. Ainuüksi soome-ugri rahvaid elab Venemaal tosinkond.  Suurem osa Vene rikkalikest maavaradest asubki eeskätt allutatud põlisrahvaste aladel. Vene eliit rikastub ka eestlaste sugulasrahvaste maavaradest.

Venemaa dekoloniseerimine võib tähendada põlisrahvastele enesemääramisõiguse andmist, ent ka Venemaa lagunemist. See algab võimuvõitlusega Moskvas, vastuoludega pealinna ja provintside vahel, mis mõnel pool võib viia kodusõdadeni. Juba praegu on Venemaa föderatsioon seda vaid nime poolest, regioonidel ei ole praktiliselt üldse sõnaõigust. Oleks igati loogiline, kui eriti maavarade poolest rikastes kohtades, hakkaksid inimesed küsima, mis õigusega koorib Moskva neid paljaks.

Maailma ajalugu on näidanud, et impeeriumid laienevad ja kahanevad, riigid tulevad ja lähevad. Kuigi meie, eestlased, võitlesime endale veretult välja iseolemise õiguse, on Venemaa avarustes elavate soome-ugrilaste ja teise sealsete rahvaste samasugune soov väga tagasihoidlik või puudub üldse. Eesti jaoks on hea seegi, et lääneriigid on hakanud pikkamisi teadvustama, et Venemaa on partnerina ebausaldusväärne ja ohtlik.

Aga otseselt Venemaad lagundama minna ei ole Lääne-Euroopa riikidel samuti huvi ega tahtmist. Pealegi ei läheks see kokku rahvusvahelise õigusega, mis on lääneriikide jaoks erinevalt Kremlist oluline. Mida aga läänel tuleks teha, on öelda, et toetaksime uute vabariikide demokraatlikku riigikorda ja rahumeelseid suhteid naabritega.

Millised on Eesti huvid?

Eestis tuleks mõelda, mida Venemaa võimalik lagunemine või sealne revolutsioon meie jaoks tähendaks. Mida tähendaks olukord, mil meie idapiiri taga ei pruugi olla enam üks, vaid mitu riiki. Küsigem ausalt, mis on Eesti jaoks kasulikum. Kas Vene impeerium, mis pidevalt keeb ja meid ähvardab?

Või mitu riiki, kellest me hetkel ei tea, millest või kellest need koosneksid, kui stabiilsed oleksid ja/või kas need oleksid demokraatlikud või mitte? Ükskõik, milline stsenaarium ei terendaks Eestile tulevikus, peavad meie kaitsekulud kasvama kolmest protsendist veelgi kõrgemale. Seega, Eesti kaitsmise huvides peame kulutama 3% sõjalisele riigikaitsele ja teist samapalju elanikkonnakaitsele.

Küllap on julgeolekukulude suurenemine paratamatu, sest Kreml ei lase end Ukrainas tabavatest kaotustest heidutada. Moskva jaoks on eesmärk alati pühitsenud abinõu. Ja eesmärk – taastada Nõukogude Liidu või, miks mitte, Vene keisririigi taoline impeerium – ei ole mitmekümne aasta jooksul muutunud. Seega, loodame parimat, aga valmistume halvimaks.