Eesti otsustajad on enamasti mehed. Näiteks ei ole hetkel välisministeeriumi kantslerkonnas ühtki naist. Aitäh Rainer Kattelile feministliku välispoliitika arutelu algatamise eest Eesti meedias. Feministlik meie välispoliitika praegu kindlasti ei ole. Eestil on olnud lihtne öelda, et meie prioriteet on naiste ja laste õiguste kaitse maailmas ja sel teemal ÜRO kõnedes rääkida. Aga enam-vähem sellega on meie välispoliitika feministlikkus ka piirdunud. Urmas Reinsalu suutis välisministrina isegi sellest piskust LGBT õigused ja seksuaalõigused maha kriipsutada.

Kui Eesti tahaks teha päriselt feministlikku välispoliitikat, siis tuleks lähtuda eeldusest, et otsustajate hulgas on võrdselt naisi ja samal ajal poliitika mõjutaks naisi. Toon konkreetseid näiteid, mis meile seni üle jõu käivad.

Eesti julgeoleku tagamiseks ei piisa ainult meeste otsustest

Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on kindlustada Eesti iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus. Praegu toimime nii, et hoiame oluliste riikidega sõprussuhteid ja töötame rahvusvahelistes organisatsioonides. Need on meie otsesed huvid. Kuid tähelepanuta on jäänud kaugemad riigid, kelle sõprus võib ära kuluda. Näiteks ei ole Eestil Sahara-aluses Aafrikas ühtegi saatkonda, rääkimata sellest, et seal töötaksid Eesti naissaadikud. Aga just Aafrikas on vaja naiste õiguste kaitseks enim ära teha. Samuti ei saada me teadlikult naisi tööle Aafrika Euroopa Liidu delegatsioonidesse ega ÜROsse, mis võimestaks nii meie naisi kui aitaks sealseid naisi. Mõned saadikud on saanud välisministeeriumi tuge, aga ekspertidele seda ei jagu.
“Miks Aafrika riigid peaks meid huvitama?” kuulen tihti Eesti poliitikute suust. Vastus ongi nii lihtne, et kui ÜROs toimusid Ukraina-teemalised hääletused, ei hääletanud enamik Aafrika riike Ukraina poolt. Sest Vene istub neil diplomaatiliselt koha peal kukil, müüb diktaatoritele relvi ja annab Wagneri palgasõdureid.

“Kuidas naised sellesse puutuvad?” küsid. Eesti otsustajad on enamasti mehed. Näiteks ei ole hetkel välisministeeriumi kantslerkonnas ühtki naist. Need, kes Tallinnas on varem teinud otsuseid saatkondi Aafrikas mitte avada, on ülekaalukalt mehed. Ka julgeolekunõukogu kampaania juhtfiguurid olid paljuski mehed, kellest mitmed ei arvanud, et Eesti peaks üldse kandideerima. President Kaljulaid välja arvatud. Olen korduvalt istunud Eesti meesministri ja Aafrika saadikute kohtumistel, kus Aafrika saadik ütleb, et Aafrika traditsioon naiste ja LGBT õiguste kohta on teistsugune kui Euroopas, mille peale meie ei ütle midagi. Aga võiks tuletada meelde, et igal tüdrukul ja naisel on õigus ise otsustada rasestumisvastaste vahendite üle, selle üle, mitu last nad millal tahavad saada. Paljudes riikides otsustavad seda mehed.

Eesti ekspordi kasvatamiseks on feministlik vaatepunkt oluline

Samas näiteks äridiplomaatias on meie naisdiplomaadid viimase viie aasta jooksul teinud suurepärase kvaliteedihüppe. Sellegipoolest on pigem ikka nii, et kui lauale kerkib küsimus, mida ütelda inimõiguste nõukogus näiteks Aserbaidžaani või Hiina inimõiguste kohta, siis on teisel kaalukausil kohe Eesti firmade eksport ning aserite ja hiinlaste solvumine. Sama väärtuste ja reaalpoliitika dilemma on isegi Rootsis. Sotsist välisminister keeldus seal 2015. aastal Saudi ärimeestele viisasid väljastamast, sest Saudi Araabia rikkus naiste õigusi. Kuna Rootsi on üks suuremaid per capita relvaeksportijaid, siis isegi Rootsis suutsid relvatöösturid ametliku välispoliitika vaigistada.

Mida aga Eesti võiks suunata, on selliste tehnoloogiliste lahenduste eksport, mis parandavad naiste olukorda teistes riikides. Näiteks mikrolaenude tarkvara – sest mikrolaene võtavad pigem naised – või maksuametite informaalse sektori minimaalse maksustamise tarkvara, sest turumüüjad, koduabilised ja lapsehoidjad on tihti arenevates riikides just naiste töökohad.

Migratsioonis on naistel oluline roll

Migratsioonipoliitikas oleme Ukraina kriisis päris hästi hakkama saanud. Enamik Ukraina pagulasi on naised ja lapsed. Kuid tundes eestlasi, oli see sümpaatiapurse ajutine, sest Süüria sõjapõgenike sisserändele oli meie välispoliitika jäigalt vastu. Ma ei räägi majanduspõgenikest, see on teine teema.

Feministlikust küljest vaadates on migratsioonil kaks olulist tahku –, et pagulasest naine saaks end ise raha teenides väärikalt tunda ja raha koju saata ning et Eesti naiste hoolduskoormust saaks odava tööjõuga leevendada. Selle koha peal ütleb enamik Eesti poliitikuid, et meil ei ole vaja odavat tööjõudu, vaid tarku töökohti. Küsige aga eesti emadelt, kellele Tallinna linn kodu lähedal lasteaiakohta ei võimalda, kas tal on vaja taskukohast abi lapsehoidmisel, söögikeetmisel. Või küsige invaliidide hooldajatelt, kellele riik toetust ei maksa, kas neil on vaja abi haige abikaasa või ema hooldamisel. Ja kuuletel et naiste vastus on hoopis teine kui töölkäivatel meestel.