Venemaa pühendab pea kolmandiku tuleva aasta riigieelarvest sõjale ning valmistub pikaks sõjaks. Samal ajal kannatab kogu maailm Putini ja kümnete miljonite putinistide hullumeelsuse pärast, kuid Moskval on ükskõik.

Sõda Ukrainas ja sellega kaasnev Venemaa ja läänemaailma vaheline vastasseis toimub laias laastus kolmes omavahel seotud mõõtmes. Esiteks, Ukraina pinnal toimuv sõjaline tegevus, kuigi ka Venemaa on saanud Ukrainalt (kaug)lööke. Teiseks, läänemaailma poolt kehtestatud karistusmeetmed Venemaa majanduse ehk sõja jätkamise võime nõrgestamiseks ning Venemaa ponnistused sanktsioonidest mööda hiilimiseks ja nendega kohanemiseks. Kolmandaks, võitlus inforuumis, millega Venemaa püüab kaost tekitada ning lääneriikide poliitikuid ja ühiskondi hirmutada, oma alamaid jätkuvalt ajupesta ning kolmandaid riike enda poolele meelitada.

Venemaa on kaitseseisundis

Sõjalises ja majanduslikus mõõtmes on initsiatiiv selgelt Ukraina ja teda toetavate lääneriikide käes. Venemaa on kaitseseisundis. Tema rahalised, materiaalsed ja inimressursid kuluvad kiiremini, kui ta suudab neid asendada või täiendada. Ta kaitseb meeleheitlikult oma majandust ning Ukrainas okupeeritud territooriumeid.

Moskval on vaja jätkuvalt palju raha sõjatööstuse ja sõja ülalpidamiseks ning ajupestud rahvale elementaarseima elutaseme hoidmiseks, mis ei aja inimesi tänavale protesteerima. Ta peab läbi saama läänes toodetud komponentide, varuosade ja masinateta või oluliselt väiksema mahuga, mida õnnestub kuidagi endale smugeldada. Värsket kahuriliha läheb ka varem või hiljem vaja, kuigi Kreml sellega arusaadavatel põhjustel ei kiirusta.

Avaliku info põhjal võib järeldada, et Venemaa pühendab pea kolmandiku tuleva aasta riigieelarvest sõjale ning valmistub pikaks sõjaks, mille eesmärgiks on mõistagi Ukraina ja/või läänemaailma murdumine. Kogu maailm kannatab Putini ja kümnete miljonite putinistide hullumeelsuse pärast, kuid Moskval on ükskõik.

Segadus läänes annab Venemaale lootust

Tsaar on ju öelnud, et (Putini) Venemaata maailmal pole justkui mõtet. Mõned asjatundjad arvavad, et Putini ajastu lõppu ja Venemaa võimalikku lagunemist peaks kartma, sest mine tea, Venemaa võib muutuda veelgi räigemaks ja sõjakamaks. Ja kes soovib piltlikult või reaalselt mitu tuumarelvadega Venemaad?

Asja tuum seisneb poliitilises tahtes ja järjekindluses, mis peegeldub inforuumis. Sõnumites, mida üks pool saadab teisele, nagu ka oma inimestele. Inforuum ja strateegiliste sõnumite tasand on Kremli ainus võimalus edasi võidelda. Venelased muidugi näevad ja mõistavad, et ukrainlased on väga kanged ja ei anna alla, kuid nad ei taha uskuda, et läänemaailma inimesed suudavad jätkuvalt kannatada majanduslikke raskuseid ja vastu pidada psühholoogiliselt üha karmimatele ähvardustele ja provokatsioonidele.
Kreml püüab demonstreerida, et Venemaa võitleb lõpuni. Mis muud varianti neil ongi? Kuid venelased ei saa läänest selget ja ühemõttelist vastukaja, et ka meie võitleme lõpuni, me ei karda midagi ja me võidame nagunii.

Prantsusmaa president räägib rahust ja julgeolekugarantiidest, mida peaks Venemaa, mitte lääs pakkuma. NATO peasekretär muretseb sõja laienemise pärast, mis sõltub ilmselgelt ainult Venemaa tahtest, mida iganes lääneriigid teevad või ei tee. Sellised strateegilised signaalid ei tule mitte kuidagi kasuks meile ega Ukrainale. Nad tekitavad segadust ja ebaühtsust lääneleeris ning annavad Venemaale lootust.

Viigist enam rääkida ei saa

Ühest küljest, me ei tohiks mõelda dualistlikult, nagu venelased, et on võimalik ainult võita või kaotada, kuid Venemaa on ise asja viinud nii kaugele, et viigist enam rääkida ei saa. Me oleme nagu jalgpalli MM-i play-off'i mängus. Viigile järgneb ikkagi otsustav penaltite seeria. Venemaa väravas seisab Putin, kuid lääne väravas Biden, kellele teevad „müüri“ Macron, Scholz, Sunak ja paljud teised. Penaltite järel meie mängime edasi, kuid Putin lahkub „tervislikel põhjustel“. Ta ei saa maailmameistriks ega (elukutselise ründajana) kuldsaapa omanikuks.

Sõda võib edasi areneda kolmes suunas. Venemaa saavutab initsiatiivi sõjatandril tänu Ukraina vastupanu murenemisele, millele aitavad kaasa katastroofilised tingimused talvistes oludes (elektri, toasooja, vee jne puudus), lääne väsimus, soovimatus Ukrainat vajalikul tasemel abistada ning püüdlus relvarahu ja rahuleppe sõlmimist kiirendada.

See on muidugi Putini märg unenägu, mida me peame ära hoidma kõigest väest, sest just see võib viia Venemaa ja NATO vahelise konflikti puhkemisele. See on ebatõenäoline stsenaarium, kuid siiski mitte välistatud ning puudutab paljuski inforuumis toimuvat.

Venemaa julgeolekugarantiid ei usu enam keegi

Teine võimalus on rindejoone stabiliseerimine enam-vähem seal, kus ta asub täna. See tähendab seda, et Ukraina ei suuda Venemaa ja Krimmi ühendavast maismaasillast (ilmselt Melitopoli suunal) läbi murda ning Luhanski oblasti maid suures osas vabastada. Tekib patiseis, mis sobib samuti Venemaale, kuid mitte Ukrainale. Ukraina satub samas surve alla, et alustada läbirääkimisi, mille nähtav eesmärk on riikluse ja lääneorientatsiooni säilimine okupeeritud territooriumide loovutamise hinnaga.

Venemaa julgeolekugarantiid ei usu enam keegi, kuid NATO-poolsed garantiid tähendaksid sisuliselt liikmelisust Põhja-Atlandi alliansis, mis ei ole Venemaale vastuvõetav. Võib-olla oleks Ukraina NATO liikmelisus ilma liitlaste ettenihutatud kohalolekuta, tuumarelvadeta ja ründerelvadeta (keskmaa raketisüsteemideta) siiski vastuvõetav. Kes teab. Seda enam, et Ukraina on praegu ja nähtavas tulevikus selgelt NATO jaoks suur praktiline väärtus. Euroopa Liidu liikmelisus on pikem lugu. Selleks peab kõigepealt kogu riigi taas üles ehitama, mis võtab palju aastaid.

Putin otsustab reegleid selle järgi, nagu tal parasjagu tarvis on

Kolmas võimalik areng on praeguse trendi jätkumine ehk esimesele variandile praktiliselt vastupidine stsenaarium. Ukraina ja lääs peavad survele vastu ja säilitavad initsiatiivi, kuid Venemaa järjest nõrgeneb ning kaotab kontrolli okupeeritud territooriumide üle, mida Ukraina vabastab edukate operatsioonide käigus. Lõpuks taandub seegi teiseks variandiks sõltuvalt sellest, kuhu rindejoon jõuab ja stabiliseerub.

Ajaraamid on mõistagi samuti olulised, sest Ukraina kiire edu tingib dramaatilisemaid arenguid ja Venemaa reaktsioone. Kas Ukraina kaitsevägi suudab jõuda 24. veebruari eelsete piirideni? Või vabastada ka Krimmi ja kogu Donbassi? Kas Venemaal toimub mingi tõsine pööre juba enne seda? Nendele küsimustele on võimatu praegu vastata.

Lõpuks on samuti võimalik, et need stsenaariumid vahelduvad. Rindejoon ajutiselt stabiliseerub ning seejärel on initsiatiiv siin ja seal, ühel või teisel poolel. On samuti võimalik, et kõik osapooled, välja arvatud Ukraina, hakkavad oma enda huvides otsima „viiki“. Kuid viik ei ole püsiv lahendus.

Tuleb penaltite seeria, milles Putin, mängides nii väravavahti kui kõikide oma meeskonna penaltite lööjat, paneb uuesti kõik mängu, vägivallatseb kohtunikega ja ähvardab publikut, ka televaatajaid. Vastu seisvast meeskonnast rääkimata. Sest tema ettekujutus jalgpallimängust on teistsugune.

Mäng käib ümber tema, kes otsustab mängureegleid jookvalt. Nii nagu tal on parasjagu tarvis. Meie näitame Putinile punast kaarti ja viime tema meeskonna kõrgliigast madalamale astmele. Me murrame Venemaa psühholoogiliselt, sest me oleme lõpuks tugevamad ja see on ainus tee rahu juurde. Kannatust ja jõudu meile kõigile!