Venemaa on üha rohkem hädas enne Ukraina täiemahulise vastupealetungi algust ja loodab sellele, et ta suudab vastu pidada, kuni Donald Trump saab uuesti presidendiks, kes esimese asjana teeb Putiniga diili.

Ukraina valmistab hoolikalt ette oma täiemahulist pealetungi, sest see peab õnnestuma. Teist varianti ei ole. Ta nõrgestab Venemaad füüsiliselt, hävitades täppislöökidega logistilise toetuse objekte okupeeritud territooriumidel. Näiteks hävitati oluliseks logistikakeskuseks peetud söekaevandus Juvileines, Luhanski lähedal ning kahjustati taaskord Putini (Kertši väina) sild. Tõsi, viimase sündmuse eest Ukraina endale vastutust ei võta.
Veelgi olulisem on Venemaa poliitiline ja moraalne nõrgestamine. Venemaa on rajanud Tauria ja Donbassi rinnetel kohati 3 või 4 kaitseliini, lisaks tohututele miiniväljadele. Need on okupantide esimesed kaitseliinid, mida nad püüavad kõigest väest hoida ja lappida, kuid Putini sild on nende viimane kaitseliin, mida – nagu näha- nad ei suuda isegi sõjadelfiinidega kaitsta. Lisaks, ukrainlaste pealveedroonid olid praktiliselt kukesammu kaugusel (sadakond meetrit) Sevastopoli sõjasadamas seisvatest sõjalaevadest enne, kui okupantidel õnnestus neid hävitada. Selleks korraks.
Praegu jääb mulje, et ukrainlaste vastupealetung on takerdunud, kuigi õieti jätkub täiemahulise vabastusoperatsiooni ettevalmistamine. Venemaa küllalt selge eesmärk on näidata, et okupeeritud territooriumid on niivõrd hästi kindlustatud, et ukrainlastel ei õnnestu vabastada rohkem, kui mõnisada ruutkilomeetrit. See on asjade seis ja arusaam, mida Moskva soovib säilitada hilissügiseni, kuni raske sõjatehnika liikumine maastikul takerdub. Siis on kaks võimalust – asuda läbirääkimisi pidama või ootama järgmist kevadet.
Ukraina täiemahuline vastupealetung ei saa tänavu ära jääda. See tuleb kindlasti. Kui mitte lähima 2-3 nädala jooksul, siis Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva paiku, sest tundub, et olulised sündmused selle sõjaga seoses kipuvad toimuma meie riiklikel pühadel.
See on muidugi spekulatsioon, kuid ukrainlastel ei ole enam võimalik kauem ettevalmistusi teha kui umbes augusti lõpuni või septembri alguseni. Juhul kui nad arvestavad veel kuni kaks kuud operatsiooni läbiviimiseks ehk selle eesmärgi saavutamiseks, mis on kõige loogilisemalt võttes Krimmi maismaakoridori läbilõikamine mingis nõrgemas kohas.
Hiljutises rünnakus sai kahjustada Putini maanteesild, kuid sellest veelgi olulisem oleks raudteesilla hävitamine, sest Venemaa sõjalogistika toetub enamjaolt raudteele. Kertši väina silla kaudu liigub hinnanguliselt kuni 70% raudteedel Krimmi ja maismaa koridorisse transporditavast sõjatehnikast, laskemoonast, kütusest jne. Maismaakoridoris (okupeeritud Hersoni ja Zaporižžja, kuid ka Donetski oblasti lõunaosas) paiknev raudtee on rindejoonele palju lähemal ning seega eriti haavatav. Sealhulgas võtmetähtsusega raudteesõlmed, näiteks Tokmakis ja Verhni Tokmakis (Zaporižžja oblastis), kus on hiljuti toimunud suured plahvatused.
Venemaa relvasüsteemide kaotused, nagu mitmikraketiheitjad, suurtükid, lahingutankid jne, on väga suured ning orkide laskemoonalaod plahvatavad ka Krimmis (viimati poolsaare idaosas, Kirovskoje rajoonis). See tähendab seda, et ukrainlased suudavad efektiivselt rünnata pea mistahes sõjalisi objekte kogu okuperitud territooriumi ulatuses. Okupantidel ei ole enam turvaalasid, kuhu peitu pugeda. Nad peavad lootma pigem õnnele, kui enesekaitsevõimele. Statsionaarsed objektid, mida kuidagi liigutada ei saa, on eriti suures ohus.
Jätame aeg-ajalt esiplaanile tõusvad tuumaähvardused kõrvale, sest nendesse ei suhtu enam tõsiselt pea mitte keegi. Muidugi arvestades erandina Zaporižžja tuumajaama, mis on okupantide käes. Moskva ähvardab „õnnetusega“ või pigem „Ukraina terrorirünnakuga“, mis muidugi tähendab okupantide valmidust ka seal provokatsiooni korraldama, mis õnneks – ka halvima stsenaariumi puhul - ei tõota tekitama Tšernobõli katastroofiga sarnanevaid tagajärgi.
Kreml teatas teravilja väljaveo leppe lõpetamisest, justkui Must meri, mille kaudu viljalaevad liiguvad (peamiselt Odessa sadamast), on Venemaa sisejärv ning Moskva otsustab, kas miski toimub seal või mitte. Samalaadne olukord oli ka eelmise aasta novembris, kui välisminister Sergei Lavrov ähvardas nagu tõeline gängster, et Venemaa ei saa enam tagada viljalaevade turvalisust. Kes siis veel, peale Venemaa, võib ohustada nende laevade turvalisust? Siis ei juhtunud lõpuks midagi. Teravilja väljavedu lihtsalt jätkus.
Kas nüüd jätkub samamoodi? Kas Venemaa julgeb neid kaubalaevu rünnata ja koguni uputada? Tundub, et Venemaa püüab pigem väljavedu takistada rünnates Odessa sadamat. Kuid need rünnakud on enamasti hambutud. Aafriklaste poolt pikisilmi oodatud viljalaeva uputamine orkide poolt oleks Venemaale eeskätt poliitiliselt väga kalliks maksma minev kuritegu.
See näitaks kogu Aafrika mandrile, kuid ka laiemalt maailmas, et Moskva ei hooli neist mitte üks põrm ning Venemaa propaganda on täiesti valelik. Eks nii mõnedki Aafrikas mõistavad seda, kuid viljatragöödia taustal ei oleks enam kerge Venemaa tegelikku poliitikat eirata.
Wagneri-nimeline kõrilõikajate jõuk on veel üks instrument Venemaa ähvarduste arsenalis. Nende pealikust Jevgeni Prigožinist on justkui saanud Venemaa poliitik. Järelikult tõsiseltvõetav tegelane, mitte lihtsalt labane ja kriminaalne mužik. Valgevenes on püsti pandud välilaagrid, kuhu wagnerlaste banded suunduvad. Räägitakse koguni, et see on oht Euroopa Liidu ja NATO idapiirile, mida peab tugevdama.
Jah, Prigožini palgamõrtsukad jõudsid kiiresti ja pea takistamatult Moskva lähistele, kuid üksnes sellepärast, et tal oli arvestatav seljatagune (muidu ei oleks Putin mässu nii tõsiselt suhtunud) ning Venemaa sisemaa on praegu sisuliselt tühi. Praktiliselt kõik on veetud Ukrainasse või selle ümber. Wagnerlaste marss üle Poola või Ukraina piiri lõppeks väga ruttu.
Kokkuvõttes, aeg mis tiksub Ukraina täiemahulise vastupealetungi alguseni on ainult näiliselt Venemaa kasuks, sest kogu okupeeritud territoorium on tule all ning okupantide võime oma kaitseliine hoida iga päevaga nõrgeneb. Nad loodavad praeguse rindejoone püsimisele, talvisele raketi- ja mürsuvarude täiendamisele ning sõja jätkamisele tuleval aastal.
Venemaa on lootusetult haige, kes loodab tegelikult imele. Näiteks sellele, et ta suudab vastu pidada, kuni Donald Trump saab uuesti presidendiks, kes esimese asjana teeb Putiniga diili. Või eurooplased, sealhulgas ukrainlased väsivad peatselt sõjast.
Vara veel mõelda sõjaväsimusele. Me toetame Ukrainat ja peame vastu kuni Venemaa on ennast tühjaks sõdinud.