Ladinakeelne väljend „annus mirabilis“ tähendab imelist aastat. See oli näiteks 1905.

Tsaari-Venemaal, sealhulgas Eestis möllas tol aastal revolutsioon, kuid Albert Einstein andis teadusele tohutu tõuke. Ta avaldas kõigest ühe aasta jooksul oma uurimusi ja saavutusi, mis selgitasid Browni liikumise (vedeliku või gaasi mikroskoopiliste osakeste korrapäratu liikumise), fotoelektrilise efekti (valguse footonite ja erinevate ainete vastastikmõju) ja erirelatiivsusteooria (mehaanika ja füüsikaseaduste kõikjal kehtimise) olemust ning kinkis inimkonnale tagatipuks kõigile tuttava erirelatiivsusteooria põhivalemi: E=mc².
2022, annus horribilis

Eelmine aasta võiks kanda hoopis „annus horribilis“ nimetust, mis nähtavasti ei vaja selgitamist. Ärkasime Eesti Vabariigi aastapäeval sama šokeeritult, kui poolakad 1. septembril 1939. Tol hommikul polnud aimu, kuid nüüd teame, et sõda on kestnud üle 10 kuu ja jätkub ei tea kui kaua veel. Ukraina rahvas kannatab kohutavalt, kuid võitleb vapralt ja targalt. Demokraatlik maailm toetab Ukrainat. Loodetavasti võiduka lõpuni. Mitte-demokraatlik maailm teeb parimal juhul näo, et on „neutraalne“ ning halvemal juhul abistab küüniliselt Venemaa tapamasinat. Venelaste enamus ei ole šokis. Nad on oma eituses nõutud, ärevad ja kurjad.

Juba enne 24. veebruari kogunesid mustad pilved energiasektori taevas. Venemaa blokaad Mustal merel ähvardas palju rahvaid näljapajukiga. Moskva pingutas kõigest väest, et lääs ja muu maailm kannataks sõja tõttu rohkem kui tema. Nii palju, et lääs lõpetaks „sekkumise Venemaa siseasjadesse“.

Koletu agressioon Ukraina vastu on ju paljude venelaste arvates justkui „normaalne“ pere- või muu vägivald, milles teistel pole asja. Patriarhaalse rašistliku autokraatia purjus jorsi mentaliteet, et „oma“ naist võib (ja tulebki) kodus peksta. Hakkab rohkem armastama. Samuti suvalist inimest bussipeatuses, kes näiteks ei anna suitsu või vaatab „imelikult“. Kes sekkub vahele, saab ise ka peksa.
Kuid praegu on teistsugune lugu, sest vahele sekkujad ehk nõrgema poole ja rünnatud ohvri toetajad on purjus jorsist palju tugevamad. Jorsil on püstol, kuid sekkujatel on ka. Ta on oma müütide ja propaganda narkouimas, teeskleb üheaegselt hullumist ning meelekindlust ja vastupidamist, kuid püstoli päästikule ta vaevalt vajutab. Ta lihtsalt hirmutab ja loodab, et me anname alla.
Venemaal on käibel anekdootlik kõnekäänd: „Kui jõudu on, siis mõistust pole vaja“ (vene keeles „Сила есть, ума не надо“). See, mida me oleme näinud alates 24. veebruarist, Venemaa täiemahulise agressiooni näol ning kogu tema sise- ja välispoliitikas, ei lõhna arukuse järele. Täis mõistus on Kremlis defitsiit, kuid samuti pole seda sõjalist jõudu, mida läänes ja mujal maailmas arvati Venemaal olevat.
Eelmisel aastal paljastusid kaks eriti olulist tõsiasja. Ukraina on palju tugevam ning Venemaa märksa nõrgem, kui keegi oskas arvata. Jah, lääs toetab üht ning seisab teisele vastu, mis muidugi muudab oluliselt jõudude vahekorra Ukraina kontekstis, kuid määravaks sai siiski kumbagi poole moraal ja võitluse eesmärk.

Ukraina võitis kohe alguses, esimestel päevadel peale 24. veebruari, moraalselt ja poliitiliselt. See, mis toimus hiljem ning jätkub veel teadmata ajaks, on kaotuse mitte tunnistamine Venemaa poolt. Impeeriumi lõplik varisemine on nagu jube lahutus, milles üks (oma arust õige ja tugevam) pool ei taha teisel lasta minna, austades tema õigusi ja väärikust, ning püüab teda füüsiliselt hävitada. Peksta, vägistada ja tappa. Me lootsime inimlikult, et see ei saa ometi juhtuda, kuid kahjuks juhtus.
2023, annus melioris

Järgmine aasta on tõenäoliselt „annus melioris“ ehk parem aasta. Teatud tundemärgid on juba olemas. Ukraina peab vastu ja ei mõtlegi allaandmisele või mistahes kokkuleppele, mis päästaks Venemaad kaotusest ja vastutusest. Sõda ja Venemaal toimuv tekitab muidugi ärevust, kuid NATO ja Euroopa Liidu riikide julgeolek paraneb jätkuvalt tänu kasvavale kaitsevõimele ja -valmidusele. Venemaa on demonstreerinud piisavalt veenvalt, mismoodi ta oskab naabreid ja läänemaailma tervikuna rünnata ja haavata.

NATO heidutus –konflikti ärahoidmiseks- ei aita lõpuks Kremli arutu käitumise puhul, kuid loodame, et Moskva on oma õppetunnid Ukrainas saanud ning tema sõjaline potentsiaal ei taastu pikka aega, mille jooksul võib nii mõndagi (miks mitte positiivset) toimuda.
Energiahinnad (eelkõige elekter ja gaas) kindlasti ei lange tagasi 24. veebruari eelsele tasemele, kuid muutuvad tarbijatele taskukohaseks ja stabiliseeruvad. Sõda on vajalik Venemaale, et ta saaks energiakandjate kõrge hinna abil jätkuvalt oma sõjakirstu täita. Hinnalaed Venemaa naftale ja gaasile, mida peaks siduma regulaarselt kõikuva turuhinnaga (näiteks 25 või 30% madalamal tasemel), kindlasti avaldavad oma mõju, nagu ka Euroopa energiaturu korrastamine (sealhulgas rohepööre) ja energiaimpordi ümber mängimine.

Sõda ei löönud eelmisel aastal Euroopa (Liidu) majandusel ja energiasektoril jalad alt ära. Seda enam on alust arvata, et alanud aastal muutub Euroopa majandus tugevamaks ja stabiilsemaks. Alanevad energiahinnad, turuga seotud ja tehniliste probleemide lahendamine, näiteks Soome Olkiluoto tuumajaamas, mis avaldab oma mõju ka Eestile, mõjutavad otseselt inflatsiooni ja inimeste toimetulekut paremuse suunas.

Meil on põhjendatud lootus olukorra paranemisele, kuid Venemaal võib tulla pauk. Krimmi kaotamine ehk vabastamine Ukraina poolt on täiesti reaalne võimalus.

Teisalt, lääs ehk USA, Euroopa Liit ja nende lähimad liitlased eelistavad jätkuvalt niinimetatud salaamitaktikat ehk Venemaa küllalt ettevaatlikku nõrgestamist, et mitte tekitada suuri laineid, kuid salaami pikkus ei ole lõputu. Ja viilud on üha paksemad, sest sanktsioonide ja hinnalagede mõju hakkab üha enam avalduma alanud aastal.

Rubla kurssi suudeti tugevdada ja stabiliseerida kunstlike nõukogudeaegsete nippidega. Putin paneb kõik mängu, et Venemaal säiliks normaalsuse illusioon. Kuid illusiooniks see jääbki ning „normaalsus“ muutub iga päevaga rusuvamaks. Moskva kustutab piltlikult viimasena tuled.

Vapustused Venemaal ei pruugi siiski tulla tuleval aastal, kuid nad ei jää tulemata, sest rongijuht Putin muudkui viskab sütt veduri katlasse ega mõtlegi peatuda, tagasipöördest rääkimata. Tuleval aastal näeme, kui kiiresti ja mis suunas Venemaa muutub.
Mulle meeldib mitte enesekeskne seisukoht, et elul on mõtet siis, kui sul on keegi või miski, kellest või millest sa hoolid ja kelle või mille nimel sa elad. Need on enamasti laps(ed) ja/või elukaaslane, kuid ka elutöö või hobi. Me hoolime lähedastest, oma rahvast ja riigist, kuid hooligem jätkuvalt Ukrainast ja ukrainlastest, sest nad on meile väga palju andnud. Nii nagu meie tänutäheks neile.

Ükskord me võidame niikuinii. Alanud aastal liigume jõudsalt võidule lähemale. Sõjategevuse lõpp on siiski poolik võit. Võit tähendab rahu, õigust ja õiglust väga pikaks ajaks.