Hull tsaar pidas 30. septembril oma kolmanda avaliku kõne peale täiemahulise agressiooni alustamist Ukraina vastu. Ta teatas, et Ukrainale kuuluvatest Luganski, Donetski, Zaporižžja ja Hersoni oblastidest saab Venemaa. Ta kuulutas alles üheksa päeva varem “osalise” mobilisatsiooni. Kreml püüab imiteerida otsustavust ja järjekindlust ning edu saavutamist, mida keegi ei usu.

24. veebruari eelne stsenaarium kordus. Toona tunnustas Venemaa karikatuursete Donetski ja Luganski “rahvavabariikide” iseseisvuse, kuid alles hiljem tekkis küsimus nende piiridest. Mõni päev hiljem selgus, et Moskva peab silma oblasti piire, kuivõrd Venemaa kontrollis üksnes ühe kolmandiku Donbassist. Nüüd on sama lugu. Kõik ettevalmistused annekteerimiseks olid tehtud, kuid Kremli suuvooder Dmitri Peskov tunnistas avalikult, et veel pole teada, mis piirides “liitumine” toimub.

Tänasel totaalselt ebaseaduslikul annekteerimisel ei ole mingit mõju rahvusvahelisele õigusele ega nende oblastite tulevikule. Putin teatas, et Ukraina maad jäävad “alatiseks” (na vsegda) Venemaaga. Vaevalt küll. Putini saatuse irooniana olgu mainitud, et just täna, annekteerimise päeval, on kotti langemas umbes kolm tuhat vene sõdurit Limanis, kelle hävitamine koos piirkonna hõivamisega saab olema väga valus ja ohtlik kaotus venelastele Donbassis.

Nii mobilisatsioon kui annekteerimine on selged märgid Kremli meeleheitlikkusest. Ukraina on haaranud initsiatiivi, tegutseb edukalt ja vabastab oma maad ning saab jätkuvalt tõhusat abi, kui Venemaa tegutsemise ja olukorra eskaleerimise võimalused (samuti ressursid) on ammendumas.