Teist korda riigikogusse pürgiv julgeolekuekspert Kalev Stoicescu kandideeris parlamendivalimistel Eesti 200 nimekirjas ka neli aastat tagasi. Tõsi, toona polnud ta veel erakonna liige. Stoicescu astus Eesti 200 liikmeks mullu oktoobris ja kuulub ka erakonna juhatusse.

Miks just Eesti 200?

Tundsin vajadust ka panustada sellesse, et Eesti muutuks paremaks ja just poliitilisel tasandil. Mind ei rahulda see, kuidas riigikogu toimib, kuidas võib-olla isegi tehakse otsuseid, mis on väga vajalikud, aga mida ellu ei viida.

Kui vaatasin riigikogus esindatud erakondi, siis mul ei olnud üldse mingit küsimust, et see on tegelikult Eesti 200, mis mulle kõige enam sobib.

Millised on need vajalikud otsused, mida tuleks suhteliselt kohe vastu võtta või muuta?

Inimeste toimetulek, majandus, haridus ja julgeolek on valdkonnad, mida oleme toonud esile. Rohepööre. Kui võtame üksipulgi, siis peame hakkama tegema olulisi investeeringuid. Räägime hariduses, et investeerime inimeste haridusse — ilma hariduseta ei ole võimalik kindlustada Eesti rahva tulevikku ja edukust.

Me investeerime majandusse ja rohepöördesse sellepärast, et olla konkurentsivõimelised tulevikus. Eesti ei ole juba kümme aastat investeerinud tuuleparkidesse ja taastuvenergiasse, aga need on asjad, mida peab igal juhul kiiresti tegema.

Mis puudutab julgeolekut, siis seal on loomulikult väga palju tehtud, aga see ei ole piisav. Õpime jällegi Ukraina näitest — on vaja kaitsta ikkagi oma taristut ja elanikkonda.

Välispoliitikas ei tohiks me olla suunatud liiga Ukrainale. Selles mõttes, et jätaksime kõrvale ja ignoreeriksime oma suhteid lääneliitlastega. Ukraina küsimus saab mingil hetkel lahenduse, aga meie peame jätkuvalt hoidma oma suhteid NATO-s ja Euroopa Liidus väga-väga tugevana.

Ukraina toetamine, mis on iseenesest väga hea ja vajalik, ei tohiks muutuda meie jaoks obsessiooniks.

See ei ole juhuslik punkt programmis ja puhtformalistlik lähenemine, et me tahame liituda Põhjamaade Nõukoguga. Küsimus on hoiakus ja identiteedis. Kas meid rahuldab ainult Balti keti tees, sest me oleme tegelikult nii Balti kui ka Põhjala riik.

Päästeamet on olukorras, kus nad peavad ikkagi 2024. aastal tegema kokkuhoiuks kärpeid. Milline on selles küsimuses teie vaade?

Oleme öelnud väga selgelt, et laiapindne riigikaitse hõlmab ühelt poolt sõjalist kaitset. Kuni kolm protsenti SKP-st sõjalisele kaitsele on adekvaatne ja vajalik praegustes oludes, aga me pöörame tähelepanu ka mittesõjalisele aspektile ehk elanikkonna kaitsele.

See ei tähenda ainult varjendeid ja punkreid, vaid tegelikult ka päästeameti ja politsei toimimist mitte ainult kriisi ajal, vaid ka igapäevaselt. Need võimed on sellised, mida peab igapäevaselt kasutama. Peab olema loodud ka reserv, sest kriisi ajal need vajadused suurenevad.

Sõjalisele kaitsele on väga palju rõhutud, aga teine pool on jäänud vaeslapse rolli.

Kes peaks teie poolt hääletama?

Inimene, kes jagab minu maailmavaadet ja arvamust. Olen natuke idealist ja ei ole seda idealismi minetanud: kõik on võimalik. Poliitikasse on vaja tuua uusi inimesi, kes ei ole mandunud, vaid kellel on värskeid mõtteid, tahet ja idealismi.